Indigolapsed

Peresuhted, lapsed, rasedus ja sünnitus, tähtpäevad jm.

Indigolapsed

PostitusPostitas muri » Laupäev Nov 04, 2006 16:32

Ühe õnnetu arusaamatuse pärast õpetajaga tekkis mu teises klassis käival pojal nii suur kooli-hirm, et jõudsime välja psühholoogi juurde. Nüüd olen ka mina suures segaduses, sest puutusin kokku teemaga, millest polnud seni midagi kuulnud. Nimelt väidab psühholoog, et mu laps on väga tundlik indigolaps, olen uurinud kirjandust ja esialgne suur segadus on asendunud lihtsalt nõutusega, kuidas last ikkagi aidata. Mida arvate teie indigolaste-teooriast?
muri
 
Postitusi: 81
Liitunud: Reede Juun 17, 2005 23:59

Re: indigolapsed

PostitusPostitas liisbet » Pühapäev Nov 05, 2006 14:12

http://indigolapsed.ee/kesnadon.htm
http://www.valgusesaar.ee/indigolapsed%20I%20osa.htm
http://www.perekodu.ee/40205
http://www.vs.ee/index.php?aid=79&body=artikkel


Ei muud, kui lapse jaoks alati olemas olla :) ja teda armastada - [b]tingimusteta[/b]

:)
liisbet
 
Postitusi: 1561
Liitunud: Esmaspäev Sept 12, 2005 11:09

Re: indigolapsed

PostitusPostitas kassijagaja2 » Esmaspäev Nov 06, 2006 21:13

mina oskan indigote kohta seda öelda, et natuke liiga kergekäeliselt tembeldatakse kõiki indigoteks. kui tegelikult on tegemist hoopis tavaliste õpiraskuste või laiskuse või äkitselt kättejõudnud puberteediga, ka sel puhul on psühholoogid lihtsama vastupanu teed läinud - indigo ja polegi midagi parata. siis pole ju vaja edasi jamada ja probleem justkui lahendatud.

mina olen ka väidetavalt indigo, kohe ongi oma ala spetsialist (?) seda väitnud. no ei sobi mulle tavaline konservatiivne koolisüsteem ja oleksin vajanud koolis teistsugust lähenemist ning teistele alluda on väga raske. nende faktide põhjal sai minust indigo. kui väga see paika peab, vat ei oska öelda. ilus sõna on ju iseenesest, nii et ega mai võitle väga selle väite vastu, aga mai ole eluski kusagil seda eneseõigustuseks kasutanud ega selle vabandusega teistsugust suhtumist luninud. no koolisüsteemis poleks ju mõtetki olnud, õpetajad, kes tavakoolis, suhtuvad alternatiivpedagoogikasse ja personaalsesse lähenemisse kahjuks ikka üleoleva muigega.

nii et nii palju, kui lugenud ja uurinud ning enda põhjal kogenud olen - karta pole küll midagi. ja mina peaks seda siiski rohkem edasiarenevaks temperamendiks ja isiksuseomaduseks kui mingiks eraldi tiitliks :P
kassijagaja2
 
Postitusi: 1031
Liitunud: Teisipäev Aug 15, 2006 13:56

Re: indigolapsed

PostitusPostitas Mirjam » Teisipäev Nov 07, 2006 02:21

Arvan, et "uue ajastu laspsed" on sama vana kui inimkond. Alati on eksisteerinud konflikt uue ja vana põlvkonna vahel, sest lapsed on oma vanematest natuke erinevad ja targemad. Vastasel juhul istuksime ikka veel puu otsas ja sügaksime... mida tahes.

Kõik iseloomulikud omadused, mis omistatud indigolastele, sobivad sõnasõnaliselt nii mimu vanaema, ema, minu ja mu laste iseloomu kirjeldamiseks, ja ka vägagi suurele osale teistele.

Nii et, muri, viska see teooria peast, sest ammu teada tõde, et mingit väidet järgides jääb silmaring kitsaks (nagu selle psüholoogiga vist kindlasti juhtunud, sest paistab, et ta rohkemat polegi suuteline kui ainult öelda, et Su laps on indigo! Isegi palju targalt öeldud, kas pole. IRW!), ja keskendu parem oma lapse hirmudele.

Olen ise ka olnud hädas oma laste hirmudega ja pean ütlema, et hirmu põhjust annab vahel pikalt otsida. Ja tihti mõjutavad nad last rängalt, laps võib muutuda kas apaatseks või vastupidi agressiivseks.

Ma ei taha Sind hirmutada, lihtsalt anda nõu - uurida ikka tasapisi, mis selle koolihirmu siiski tekitas. Kas ikka tõesti ainult üks arusaamatus õpetajaga? Või tekkis hirm paljude väikeste probleemide kuhjumise tagajärel? Ma ei tea kui palju Sa oma lapsega vestled ja kui avameelselt ta oma tundeid ja mõttemaailma Sulle avab. Võibolla häirib teda hoopis mõni kaasõpilane või mingi probleem kodus ja konflikti vallandas alles juhtum õpetajaga.
Kui saad teada hirmu tegeliku põhjuse, usun, et leiad ka lapsele kergendust toova lahenduse. Kui tõesti põhjuseks ainult konflikt õpetajaga, siis vast annab lahenduse vestlus selle õpetajaga. Vahel aitab ka kui pinge tekitaja ütleb lapsele mõne lahke sõna ja naeratab.
Mirjam
 
Postitusi: 3127
Liitunud: Teisipäev Juun 21, 2005 17:07

Re: indigolapsed

PostitusPostitas muri » Teisipäev Nov 07, 2006 11:36

Aitäh kõigile, ega ma selles indigo-lapse nimetuses küll kinni istu, esimese hooga ehmatas see teooria mind tõesti, aga järele mõeldes on sellised omadused kõik olemas mu praeguseks 20 aastases tütres ja olid omal ajal ka minus, teises kahes lapses pole need nii teravalt näha olnud. Ja tegelikult on mul sellest suuresti ükskõik, millise nimetusega keegi mu last nimetab, minu jaoks on ta ikka see, kes on. Psühholoogi juurde me enam ei lähe, peale kolmandat korda oli asi jälle üsna hull, ei sobi talle see tunnetes sobramine, eriti võõra inimese poolt. Õnneks räägib ta mulle üsna palju oma tunnetest, hirmudest ja probleemidest, nii olemegi jälile saanud sellele, mis selle hirmu põhjustas. Võib vist öelda, et õnneks oli see asendusõpetaja, nii on meil praegu suureks toeks poja klassijuhataja, tema on praegu meie koolipoolne "usaldusisik", kelle juurde laps igal ajal saab minna kui oma hirmuga üksi toime ei tule. Püüan lühidalt rääkida sellest hirmu põhjustanud seigast. Juhtus see pikapäevarühmas, tavaliselt on ka seal poja enda klassijuhataja, tema haiguse ajal oli siis teine õpetaja. Septembris, kui oli veel kena suvine, oli isa puhkusel ja siis tõime lapse peale tunde koju, tahtis õues koos isaga tegutseda ja me polnud selle vastu. Toimus see nii, et laps helistas meile kui tunnid läbi, ütles õpetajale, et tullaks järgi ja läks garderoobi, mille aknast ta ka nägi kui auto kooliõuele sõitis. Sel korral oli siis teine õpetaja, kes ei lubanud garderoobis oodata, vaid ütles, et küll tullakse klassi järele ja nii nad seal vaidlesid, kuni isa klassi jõudis. Loomulikult oli õpetajal õigus, ta peab ju teadma, kus laps pikapäevarühma ajal on, aga laps oli paanikas (järeldan seda sellest, et tavaliselt ta kunagi ei vaidle õpetajatega, püüab igati konflikte vältida), ta arvas, et kui teda kooliõuele ei tule, jäetakse ta sinna ja koju saab alles bussiga. Olen hullult sobranud minevikus ja püüdnud mõitatada, kas oleme millegagi teeninud ära lapse usaldamatuse, aga ise ei suuda põhjust leida. Nüüdne hirm seisnebki selles, et kui me äkki ei jõua tundide lõpuks talle järele, siis peab ta pikapäevarühma minema. Ta kardab paaniliselt juba seda klassigi( õnneks pole see tema õppimise-klass). Esimese asjana võtsime ta ära pikapäevarühmast, ta ise nägi kui õpetajale avalduse andsin. Ikka muretseb ta juba viimase tunni ajal, et aga äkki me ei jõua õigeks ajaks ja ta peab pikapäevarühma minema. Muidugi tegime vea, et ei arvestanud võõra õpetajaga ja ei rääkinud asju kenasti ära juba enne, nüüd kahjuks ei aita enam enese süüdistamine, tark ollaks ikka tagantjärele. Ja kuigi laps ütleb ise ka, et ta teab, et talle tullakse järele ja kõik on korras, ei saa ta oma hirmust üle, on selle endasse nii sügavale lasknud. Selle õpetajaga rääkimine on mul ka mõttes olnud, pean sellest pojaga rääkima, ehk on ta nõus ja ehk see aitab veidigi.
Igasugused mõtted, arvamused ja soovitused on teretulnud, ajurünnakutest on tihti ju abi olnud.
muri
 
Postitusi: 81
Liitunud: Reede Juun 17, 2005 23:59

Re: indigolapsed

PostitusPostitas kassijagaja2 » Teisipäev Nov 07, 2006 12:40

Kui vana ta on? Üldsielt, kui võimalus oleks, on mu meelest hea lahendus ka see, et laps tuleb lihtsalt ise pärast kooli koju - siis ei peaks ju kartma seda, et keegi ei tule järele.
Ma küll pole mingi spetsialist, aga arvan, et see töötaks.

Kindlasti ei saa teha mingit järksu päevapealt üleminekut (kui see muidugi üldse on võimalik), et nüüd homsest hakkad ise koju tulema ja punkt, aga kui kool linnas asub ja kodu ülemäära kaugel pole, siis ma ei näe eriti probleemi, miks mitte üritada.

Teine asi muidugi see, et mu meelest kooli järeleminemine on üldse mingi uue aja trend - pole ma küll väga vana ega midagi, aga kui 14 aastat tagasi kooli läksin, siis viidi ja toodi mind üsna lühikest aega, selleks, et koos koolitee selgeks õppida, ning edaspidi sibasime küll juba klassiõdedega ise kooli ja koju. Väike vend aga sõitis nagu saks veel põhikooli alguseski hommikuti autoga kooli ja pärast tunde koju. Iseseisvus tuli minu meelest aga mühinaga alles siis, kui järsku tekkis tahtmine läheduses elava sõbraga bussiga koolis käima hakata. No ta tõesti muutus hakkajamaks, enne pidasin vaat et hinge kinni ja muretsesin, et vast kasvabki memmekaks.

Ma nüüd ei taha kindlasti Teie last memmekaks nimetada (ei ela ma ju Teie peres ega tea olusid pea üldsegi), aga kui lükkaksite ta veits iseseisvamale elule, ehk see aitaks ka selliste hirmude tekkimist vältida? Kui ta teaks, et oskab ja suudab ise hakkama saada.
kassijagaja2
 
Postitusi: 1031
Liitunud: Teisipäev Aug 15, 2006 13:56

Re: indigolapsed

PostitusPostitas muri » Kolmapäev Nov 08, 2006 00:33

Poeg on kaheksane, käib teises klassis. Eks ta jah ole pere neljas laps, kuidagi on nii läinud, et järjest rohkem, mida vanemaks saad, kardad kõiksugu ohte. Enne seda hullu hirmu ta vahel nii käiski, et hakkas meile vastu tulema, sai kenasti hakkama, muidugi ta teadis, et me oleme tulemas. Kool asub asulas, koju on pea kolm kilomeetrit, iseenesest pole see mingi maa jalgsi tulemiseks, kõige suurem oht teel on Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee, millel iialgi ei tea, kui kiiresti autod sõidavad. Tal on küll tee ületamine selge, vähemalt kui ta rahulik on, mõnegi korra jõudis üle tee ära tulla, enne kui me talle vastu jõudsime. Probleemiks on ka koerad, keda ikka maal liikumas on, neid kardab ta hirmsasti, on korra hammustada saanud. Ja kahjuks pole ka teisi lapsi meiekanti tulemas, et oleks tore ja huvitav koos tulla. Praegu ei taha ta üksi tulemisest midagi teada, eks me seda muidugi üritame jälle pikapeale nii harjutama hakata, aga praegu elame üks päev korraga. Koolibussiga tulek lühendaks koduteed umbes kahele kilomeetrile, aga buss tuleb alles peale pikapäevarühma ja see variant praegu ei sobi kuidagi.
muri
 
Postitusi: 81
Liitunud: Reede Juun 17, 2005 23:59

Re: indigolapsed

PostitusPostitas kassijagaja2 » Kolmapäev Nov 08, 2006 15:17

Siis on veidi keeruline tõesti. Meil samamoodi just noorema vennaga, et peres viimane ja sellepärast ülemuretsetud : ) Või noh, mulle tundub vanema lapsena kõrvalt vaadates nii, sest ise samas vanuses ei mõelnud eriti sellele, palju vanemad muretsevad jne. Aga kaheksaselt oli mul vennas veel üsna sarnane, see äkiline iseseisvusvajadus tuli minu meelest kusagil 12aastaselt äkki? Võib-olla see ongi mingi pere noorimate iseärasus?
Igal juhul hoian pöialt ja loodan, et teil kõik ikka hästi läheb : )
kassijagaja2
 
Postitusi: 1031
Liitunud: Teisipäev Aug 15, 2006 13:56

Re: indigolapsed

PostitusPostitas Green » Teisipäev Juun 08, 2010 15:07

Olen hetkel 10.. pidevalt arvatakse et 13 .. välimuse ja millegi mu järgi ka.. liigitaksin ennast ka indigoks.. öeldakse,et on olemas nelja tüüpi indigosid.. ma ei tea aga mulle tundub et ma kas ei kuulu ühtegi rühma,või olen nendest kõigi segu .. selgitaksin siis indigode seisukohta.. ma ei mäleta oma eelmist elu aga see annab tunda. Tulin linnast maale elama esime nädalaga teatsin kõigi haiguste vastu rohtu ... lihtsalt lampi..see taim sellega kokku.. hambavalu vastu,see sellega köha vastu.. Ja muidugi me muretseme..enamasti olen/oleme nagu lapse kehas täiskavanu(d) seega kui saad aru et rahaga on mure.. ( annab poes tunda ) ei luni niipalju ja muidugi loodad,et läheb paremaks..


See tekst ei läinud küll vist eriti teemasse aga nh.. lihtsalt selgitasin .. ja rääkisin endast,kui indigost.. : )
Green
 

Re: indigolapsed

PostitusPostitas mYgri » Teisipäev Juun 08, 2010 23:10

Green Kirjutas:
-------------------------------------------------------
>
> See tekst ei läinud küll vist eriti teemasse aga
> nh.. lihtsalt selgitasin .. ja rääkisin
> endast,kui indigost.. : )

See oli vist esimene post, mis tegelikult teemasse läks :D

Lugesin ka veidi eelnevat arutelu - avastasin, et oma lapsepõlvest ainult hirmud meenuvadki. Kartsin kooli minna, koolist tulla ja koolis olla. Eriti vahetunde. Arsti juures või mujal rahva seas pani ema mind näoga seina poole istuma, et teisi ei kardaks. Vot nii kõva indigo olin :D

Aga indigo-sõnast kuulsin esimest korda siis, kui omale välismaa kuluvad sain... B)
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan5trans.png[/img][/url]
mYgri
 
Postitusi: 2399
Liitunud: Teisipäev Sept 07, 2004 13:47


Mine Perekond

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline