Postitas Mirjam » Kolmapäev Mär 14, 2007 04:26
Noh, mul peale naistepäeva oli üks hästi tore naiste päev.
Viis naist kolmest eri rahvusest ja neljast riigist. Mu praeguseks elavate sõbrannade tuumik. Ja kui naised on omavahel siis jutuks ikka mehed. Ja juttu jätkus, sest kokku on neil naistel elu jooksul olnud mehi 11+1, see +1 nagu et minu jagu, nii et mul veel vanas eas arenguruumi! Ja lisaks keerasid nad oma jutuga pea peale kogu mu "Õnneliku kooselu" praktikas läbielatud teooria! Ja kuna nad on enda väitel kõik antud hetkel õnnelikus abielus (üks tõi isegi oma "õnne" kaasa!), siis tutvustaks ka teile mõned nende arvamused sellest kas abikaasad peavad ikka omavahel rääkima:
-rääkima peab, aga seda tuleks teha tühjas toas, see tuba, kus viibib abikaasa ei ole tühi! (4-s kord abielus)
Ta on kogenud oma elus suurt armastust ja sinist silma, saanud kaks last ja suured võlad, igava kaaslase, hulganisti armukesi ja mehe matused, ning juba 22 aastat õnnelik, elades kenas lossis ja nautides oma kuuluvust kõrgseltskonda. Armukesi enam ei olevat, sest igal õhtul leidvat ta kellegi oma voodist, ta on kindel, et see on ta abikaasa.
-rääkima hakkavad abikaasad omavahel siis kui abielus hakkavad tekkima esimesed mõrad ja hakkatakse otsima kompromisse. Liiga palju omavahel rääkides võid ikka miskit öelda, mis su abikaasat solvab ja liigsetest sõnadest alguse saanud tülid on tal lõpetanud kaks abielu. Kolmas mees on tal kurt (või väidab, et ei kuule).
-kui pole vajadust mehelt raha küsida, siis polevat ka millestki muust mõtet rääkida.
Selle sõbranna kaks eelmist meest surid ja ma kahtlen kangesti, et nad räägiti surnuks, sest ta on meist kõige jutukam - miks ta muidu oma praeguse mehega ei räägi?
Neljas sõbranna aga ei saanudki miskit tarka öelda.
Kui ikka lahutad 42 aastat õnnelikult elatud abielu, jätad sinnapaika oma tasuva ameti, kena mehe ja ilusa kodu ning siirdud elama mingisse Hispaania kolkasse sest armud 69-selt lootusetult teisest rahvusest, sotsiaalselt erinevasse (naine kõrgkooli kunstiprofessor ja mees kirjaoskamatu ja... (noh, kui ma teda esimest korda Hispaanias nägin, sarnanes ta rohkem kiviga sellest müürist millel ta istus, siis oleksin öelnud, et mats ja maakolkast, nüüd enam mitte) endast pea kolmandik väiksemasse mehesse... no ma ei tea... vanuse paneks ka talle kusagile 50 ja 150 vahepeale, aga siiani, juba neljandat aastat, säravad nad õnnest! Nad ei räägi omavahel üldse - naine ei oska siiani hispaania keelt ja seda pole vajagi - mees tõega kurttumm. Ma ei kutsu enam kunagi ühtki sõbrannat endaga Hispaaniasse!!!
Kas olime hirmus kadedad või tõesti häiris meid see kahe õnneliku imbetsillilik naeratus nende näol, aga sokutasime ka sõbranna koos teiste meestega Pärnu spaasse.
Oh, aga mina tahaks küll jälle Hispaaniasse!