Koolikiusamine

Peresuhted, lapsed, rasedus ja sünnitus, tähtpäevad jm.

Koolikiusamine

PostitusPostitas valle » Laupäev Sept 27, 2008 08:00

Jumal tänatud,et mu lapsed ei ole enam koolikiusamise eas(17 ja 18) ja selle all ei ole eriti kannatanud ja lapselapsed ei tule ilmselt veel lähiajal.
See kõik on nii kohutav.Usun,et kõik algab ikkagi sellest,et vanemad ei hooli,õpetajad ei hooli,et juba lasteaias ja algklassides algab missindus,kuhu paljud ei sobi ja see on esimene kõrvalelükkamine,millest laps ei saa üle.Kehalise tundidest ei kasva ju välja olümpiavõitjad ja see peaks lastele pakkuma vaid liikumisrõõmu mitte pingerida.Trennid on ju ikka võimekamatele.
Vahetundidel pole mingit järelevalvet nii et tõukamine,rüselemine ja üksühe füüsiline ja psüühiline mahatampimine on täies hoos.
Kunagi oli sõna "distsipliin" koolis kasutusel ja vahetundides ei saanud lapsed joosta koolimajas ringi nagu kaklushimulised vasikad.Aga kes neid õrnu hingekesi keelata tohikski?
Kas ka siin tulevad tapatalgud?
valle
 

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas kassijagaja2 » Laupäev Sept 27, 2008 11:26

Hästi tobe suhtumine.
Kas oled reaalselt seisnud kõrval ja vaadanud algklasside vahetunde? Õpetajad ei hooli? Jah, mõni kindlasti. Üldistamine on väga madalalaubaline käitumine antud hetkel.
Enamasti siiski saavad probleemid alguse kodust ja ainult kodust. Lahendused oleks olemas, aga keegi ei saa vanemaid sundida probleeme lahendama, kui neil on ükskõik. Võib halada, et issand, kuhu me jõuame. Aga võib proovida ka ise midagi ära teha.
kassijagaja2
 
Postitusi: 1031
Liitunud: Teisipäev Aug 15, 2006 13:56

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas käbi » Laupäev Sept 27, 2008 12:51

tihti algavad asjad ka suhtumisest *jumal tänatud, et see probleem mind ei puuduta*
raske teema päikseliseks laupäeva hommikuks.
käbi
 
Postitusi: 2090
Liitunud: Esmaspäev Juun 20, 2005 21:26

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas alma » Laupäev Sept 27, 2008 15:35

Mis ta nüüd nii raske teema, aga vajab süvenemist. käbi, kas kapsad riivitud?

See "kuuma kartuli" üksteise sülest edasi-tagasi veeretamine, kool versus lapsevanemad, ongi põhjus, miks asjad logisevad. Tegelikult algab kõik igast üksikust inimesest. Kõigepealt tuleks püüda asja näha lapse silmade läbi. Mis koht on kool? See on kasvatusasutus, kuhu kahjuks kuhjatakse kokku meeletutes kogustes inimesehakatisi, kes ei tea veel, kuidas käituma peab. Ja nagu inimühiskonnas ikka, tekivad sealgi väga kiiresti omad reeglid, hierarhiad.. Kunagi oli dok. film, kahjuks ei mäleta pealkirja, kuidas suht noores vanuses korraldati koolis klassivanema valimised, äkki oli selle eksperimendi toimumise koht Hiina. Rõhuga siis, et kommunistlik riik, kus seisusevahed peaks olema tundmatud. Ja mis juhtus lastega, ja ka lapsevanematega selles konkurentsi olukorras, lapsed stressis ja eriti stressis veel nende vanemad. Meenub siin foorumis oli teema uhkusest, vaat seal see uhkus oma kõige halvemal moel esile kerkis. Kuidas laps ennast siis selles olukorras tunneb.. Ta ei tea veel suurt käitumisreeglitest, puudub kogemus kuidas osata "jääda inimeseks", ja ta saab aru, et peamine on võita. Ükskõik mis hinnaga. Seal dok.filmis läks asi pidulike kõnede pidamiseni ja tasuta nätsu jagamiseni, keegi viis rahva karusselliga sõitma ka.. Võitiski see, kellel oli kõige rohkem asju.. Esimesed vitsad inimsuhetest..

Kuhu ma sihin, on see, et nii hariduses kui ka kodudes kipub puudu jääma eetilisest kasvatusest. Peamine on tulemus, seda, mis jääb ülesande püstitamise ja eesmärgi saavutamise vahele, ei käsitleta.

Mul endal on näiteks väga valus kogemus kooliajast, kuskil põhikoolis jagati nagu ikka kommi sünnipäeva puhul. Igaüks sai kaks kommi. Noh, ja mina, ullike või mitte, panin ühe kommi kotti - vennale. Ja mis sellest järgnes, poleks osanud uneski näha - mind hakati norima, et see on mingi vaene, viib kommi koju.. Panete tähele - lapsed ei mõista, et selline tegevus võib olla tingitud tahtmisest midagi kellegiga, kes sulle tähtis, jagada, ja kuidas maailm seda tõlgendab.. Miks ei mõista - sest keegi pole õpetanud, et elus ei ole kõik must - valge. Ja käitumisel võib olla palju erinevaid põhjusi. Iseasi, kas võtta seda enese jaoks kui tragöödiat, et inimkonda elu lõpuni hukka mõista, või õppetundi.

Nagu me ilmselt kõik teame, on inimesele omane mõelda eelkõige enda heaolule.

Suurele grupile inimestele on omane tegutseda ühtemoodi, sest teistest eraldumine, isegi oma veendumusi mööda, võib selle grupi enda vastu pöörata. Selle nimi ongi muuhulgas koolivägivald. Oleneb siis, mis joon peale jääb ehk mis tüüpi inimesi grupis ülekaalus on. Kui erined, tavaliselt kusjuures positiivses mõttes, siis inimkonna tigedam pool pöördub su vastu. Siin olekski koht, kus lapsevanemad ja õpetajad on kohustatud selle hetke ära tabama, mis tüüp ülekaalus on, ja vastavalt tegutsema. Kui ei vaevuta seda kollektiivi, mille kasvatamine on su kohustus, analüüsima, siis selle nimi ongi laiskus ja hoolimatus.

Lapse seisukohalt on psühholoogid väitnud, et kellel koolis on suhtlemisega raskusi, kes niiöelda ongi need vägivalla ohvrid, nad võivad sellisest kohtlemisest tegelikult saada hoopis suure motivaatori, et edasises elus kuhugi pürgida. Et niiöelda kompenseerida seda, mis kunagi puudu jäi - tähelepanu, tunnet et oled keegi ja nii edasi. See lohutab natukenegi neid, kes selle all kannatanud. Kui märkate, et lapsel ei lähe selles suhtes koolis hästi, ükskõik kas lapsevanemana või õpetajana, siis üks võimalus, kuidas püüda asja parandada, on laps teise kooli üle viia, enne vajadusel spetsialisti juures käia, et ta saaks alustada puhtalt lehelt.

Siia lõppu lisan veikese vimka ka. Nimesid ei nimeta, aga näiteks ühe meie riigi väga tuntud esipoliitiku kohta, äärmiselt tark ja erudeeritud mees, kelle juttu rõõm kuulata, ütles üks rokipeer - sosseppelektrik (kel mitu kohtuasja kaelas, sest ei osanud lepinguid lugeda) mulle ülbelt - ääh, seda meest me ikka tagusime koolis jalaga.. p.. Kas ainult mulle tundub, et see elektrik oli oma edasises elus mingi asja kahe silma vahele jätnud või millestki kuidagi valesti aru saanud? Oma lapse jaoks tal ka aega ei jätkunud... Noh, mis teha, kiire elu..
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas maalane » Laupäev Sept 27, 2008 19:38

Koolikiusamine on küll vist alati olnud ja ilmselt ka jääb.Võtted on küll tänapäeval hullemad kui varem,vähmalt mulle tundub nii.
Õnneks on minu kogemused selles vallas ainult positiivsed.Hoolimatust pole oma laste kasvatajate-õpetajate puhul küll märkanud-kuulnud.
Suurem laps läks alles sellel sügisel kooli ja ehk on see aeg ka veel liiga lühike olnud.Tean niipalju,et õpetaja oli öelnud ,et kui keegi kedagi narrima hakkab,siis hakkab õpetaja teda narrima:)Lasteaias õpetati neile küll inimeseks olemist,olen kasvatajatega väga rahul ja väga tänulik.Räägiti ja selgitati igasuguseid asju.
Samuti ei maksa segi ajada ka koolikiusamist ja vahetundide ajal jooksmist.Noortes inimestes ikka palju energiat,mis välja pressib:)Isegi hirmuga vaatasin,kuidas koolis vahetundide ajal mööda treppe üles-alla joosti.Üldiselt oli ikka mõni õpetaja ka valvamas-hoogu maha võtmas. Tänapäeva maailm ei ole enam nii rahulik paik,elutempo on kiirem ja see avaldub ka laste käitumises.Minu ema räägib kogu aeg,et vanasti olid lapsed teistsugused:)
Usun,et iga inimene hakkab maailma ja inimesi vihkama,kui ta üksi jäetakse.Kui ta oma kõige lähedasemad ei hooli.Miskit seal kuskil ikka peab olema.Jääb ainult loota,et inimesed sellistest asjadest õpivad.
Arvan,et meil on sinnani veel aega ja muidugi tahaks,et selliseid asju meil ei juhtuks,aga tahes-tahtmata sarnaneme me järjest rohkem muu maailmaga.Ja alati on ka inimesi,kes hoolivad valedest asjadest
maalane
 
Postitusi: 661
Liitunud: Neljapäev Aug 03, 2006 17:31

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas juta230 » Laupäev Sept 27, 2008 22:23

Huvitav mõtlemisviis, et 17-aastane polegi koolikiusamise eas. Mina lõpetasin sellises vanuses alles keskkooli. Nagu ma olen aru saanud, siis just keskkoolis ongi kõige karmimad kiusamised.
juta230
 
Postitusi: 2081
Liitunud: Kolmapäev Veebr 08, 2006 03:08

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas alma » Pühapäev Sept 28, 2008 01:06

Algklassides on sedalaadi probleemide puhul vanematel ja õpetajatel lihtsam koostööd teha. Lapsed peavad seda loomulikuks, et vanemad neid kooli saadavad, nad ei häbene, kui vanem ka kooli tuleb õpetajaga probleemidest rääkima, pigem isegi eeldavad ja loodavad seda. Kuigi ka siin on vajalik diskreetsus ja mitte üle piiri minek.
Puberteedieas on koolis õiendav vanem last häbistav ja kindlasti peaks lapsevanem sellega arvestama, et pedagoogidega jutuajamised toimuksid privaatselt kabinettides. Selles vanuses saab laps kergelt memmepoja tiitli, kui ta liialt vanematest sõltub.
Keskkoolis on üldiselt kliima rahulikum, vähemalt minu kogemuse järgi. Vanus on juba selline, et mõeldakse rohkem ette, mis saab edasisest elust, ollakse tõsisem, paljud valmistuvad edasi õppima, seega pole nii palju energiat klassikaaslaste peale kulutada, aina rohkem tuleb mängu mõiste - mõtlema ainult iseendale. Kui varasemas vanuses on tähtsal kohal kambavaim, mis vägivalla puhul suurendab ja soodustab üksikisiku vastu suunatud ründeid, siis vanemas eas tuleb esikohale inimene ise, püütakse massist erineda, olla kuidagi teistest üle, kas siis spordis, harrastustes, mingites loomupärastes oskustes, olla MINA ISE. Lapsevanemad ja õpetajad võiksidki seda arvesse võtta ja lapse huvialasid soodustada, neile juba varasemas vanuses teed sillutada, siis ei ole lapsel ka tulevikus aega muu vähetähtsaga tegeleda. Ilmselt on ka kaaslaste austus sellise lapse puhul suurem kes midagi oskab, mida teised ei suuda.Siis pole tema kallal põhjustki vägivallatseda, kiusatakse ikka neid, kes ohutud tunduvad. Kellest justkui jõud kergemini üle käib. Eks kiusaja tahab ka kindla peale välja minna, et mitte alla jääda ja oma liidripositsiooni kaotada.

juta230, kuidas Sul see kokkupuude keskkooliaegse vägivallaga oli? Kui Sa muidugi tahad rääkida.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas alma » Pühapäev Sept 28, 2008 10:05

Aga sugugi mitte sellest ei tahtnud ma nii varahommikul rääkida. Tahtsin otsese näitega juhtida tähelepanu ühele nüansile inimeste käitumises. Uni näedsa juba :) läinud ja mõtlesin veel selle peale, miks koolis asjad käest ära minna võivad, kui koolist kui suuremast kollektiivist rääkida, kus palju inimesi. Inime va hingeline olevus ja haiget teha saabki kõige rängemini tema sellelesamale hingele. Noh, võrdlusena inernet, kus me praegugi istume, suur hulk inimhingi, kes ilmselt sageli ennast tahes või tahtmata suuremal või rohkemal määral paljastavad, oma mõtteid, mida muidu kunagi välja ei räägikski, sama on koolis lastega, kui nad veel ei adu, et rääkides näiteks pinginaabrile midagi, mis on kuidagi tema jaoks väga tähtis, ja siis ta avastab, et homme räägib sellest kogu kool. Sama on netiga, suhtled justkui paari inimesega, keda tead ja tunned, oled justkui pikemat aega tundnud, ja siis võib selguda, et nad on hoopis teistsugused inimesed, see mida olete arvanud vaid neile rääkinud, võib olla levinud ülemaailmselt jne.. Siis on ka loomulik, et kaasneb teatud ohutunne, lastel koolis samamoodi, sest keskkond mida sa ei tunne, millest sa ei tea, mida ta sulle teha võib, su hingele, siis on teatud nimetu hirm või vahel võib seda õudusekski pidada, põhjendatud. Siis oled kogu aeg valvel, kartes kuskilt haavamist, ja näiteks internet on selline koht, kus seda palju esineb, kool ka - palju lapsi oma siiras julmuses. Nagu lapsel, kes kardab näiteks kehalise kasvatuse tunde, sest ta ei tea, kas järgmises tunnis sunnitakse teda köiel ronima, aga tema kardab kõrgust.. See ainuke tund päevas paneb lapse põdema enne seda päeva ja võib juhtuda, et juba koolinädala alguseski, jonnima, arusaamatult käituma. Tegelikult on see hirm haiget saada, äparduda, klassikaaslaste ees naerualusteks jääda. Sellest tulenebki inimeste kummaline käitumine, see on enesekaitse mis paneb teist esimesena lööma, et ise löögist pääseda. Turvatunde puudumine, ma mõtlen kogu kooli selle all, mitte kedagi üksikisikut. Näiteks neti puhul paneb seesama hirm ka aina uuesti neidsamu kohti külastama, või solvumistunne, või pettumus, võibolla kunagi keegi ütles midagi halvasti, mille peale keegi väga solvus ja tahaks nagu tagasi teha, mis siis et teiste jaoks on juhtum ammu ununenud, haigetsaanu põeb kuskil ja põeb ja.. Koolis samamoodi, keegi kunagi lobises kellegi saladuse edasi või narris, ja haigetsaanu ei unusta seda kunagi.. kuidas see oligi, et inimene mõtleb vaid enesele...

Siis ongi, nagu öeldakse, aias sõnnikut aastaringi tunda. Hea on seda mõista, siis kergem elada ka. Näedsa, täna ilma ka na vihmane... Tea kas sügis või...
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas trumm » Pühapäev Sept 28, 2008 20:31

mnjah
trumm
 
Postitusi: 5838
Liitunud: Teisipäev Juul 05, 2005 15:58

Re: koolikiusamine

PostitusPostitas alma » Pühapäev Sept 28, 2008 21:36

::o Ega ma siis... sõltuvalt ilmast tuli mulle mu oma koolipõlv meelde, keka tunnid.. ja siis võrdlus netiga, ega ma siis...

Kunagi ma registreerisin ennast miskisse saiti, kus sai osaleda reklaamide genereerimise konkursitel. Ja tegin suure vea - juhtusin ühe osaleja tööd kritiseerima... ja aga ma siis sain... Sealt tuli nii kohutav kogus tuld ja tõrva, et oioioi... mu regamise aadressile ka veel tükk aega takkajärgi. Vaesekesed ei saanudki aru, et see oli leht, kust reklaamiagentuurid käisid ideid lüpsmas. Laste värk noh. Ma ise pole rates ja sellistes kohtades viitsinud kolada, a tuttav rääkis, et ta oli seal ka kellegi pilti julenud kehvalt hinnata. Ja tema enda hinded langesid kohe kolinal Ses mõttes on nett karm koht. Seda ma mõtlesin.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08


Mine Perekond

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline