Andekas laps?

Peresuhted, lapsed, rasedus ja sünnitus, tähtpäevad jm.

Andekas laps?

PostitusPostitas kadrijohanna » Kolmapäev Okt 27, 2010 21:32

Probleem:
Emal (nimetame teda Katiks) on oma laste pärast mure, sest tema lapsed on keskpärased. Suguvõsas on kõik teised lapsed väga targad ja andekad. Kõigi lapsed on enamvähem ühevanused ja see teebki asja raskeks.

Mida teha olukorras, kus teise pere laps käib matemaatikaolümpiaadil, Kati laps sai, aga matemaatika vaevalt kolme. Teise pere laps käis lugemisvõistlustel, tema oma käib logopeedil.

Kuidas tõsta oma lapse enesehinnangut? Lapsed ju kuulevad kuidas vanavanemad ja teised sugulased rõõmustavad teiste laste saavutuste üle ja kiidavad neid, et kui andekad lapsed nad ikka on.

Kati lastele öeldakse pedagoogiliselt õigesti, et teie oskate ju ka hästi joonistada ja lugeda, aga ega lapsed lollid pole, nad saavad kohe aru, et see on vaid lohutus.
Lapsed ei taha enam teiste sugulaste poole minna, sest alati on keegi kuskil hästi esinenud ja seda on vaja nüüd suuresti kiita – nad ei rõõmusta teiste laste tubliduse üle, vaid kurvastavad selle üle, et neil endal ei tule nii hästi välja. Nad imetlevaid teisi lapsi, sest arvavad, et nemad ei saa kunagi nii tubliks… Nad arvavad, et nad ei ole andekad.

Kuidas sellist probleemi lahendada? Mida peab lapsevanem tegema?


artikkel võetud: majanduskoolist
kadrijohanna
 
Postitusi: 1
Liitunud: Laupäev Okt 16, 2010 17:19

Re: Andekas laps?

PostitusPostitas alma » Laupäev Okt 30, 2010 22:53

Aga kui paljud nendest lastest, kes on varakult andekad ja palju kiidetud, ka tulevases elus on edasipüüdlikud ja nutikad? Või harjutab liialt varane pidev edukus pigem olema mugav ja mingil eluhetkel saabub niiöelda "lagi"? Samas kui "tavalised" lapsed püüavad rohkem mõelda, otsida alternatiivseid lahendusi, kui ei saa tavalisel viisil "edukas" olla.

Lugemisvõistlused, olümpiaadid, need on juba olemasolevate teadmiste kontroll. Selleks, et sünniks tänu teadmistele ja oskustele midagi uut, on vaja rohkemat, kui kiitus selle eest, loorberid ja "kogu moos". Näiteks, kui lapsel on kogemus logopeedi juures käimisest ja võibolla alaväärsustundest võrreldes teistega, siis võib temast tulevikus saada väga hea logopeed, või suudab ta selles vallas sootuks midagi uudset välja mõelda, mis teisi lapsi tulevikus aitab. Sest ta on sellise kogemuse võrra rikkam. Ka negatiivsed kogemused võivad vahel ses mõttes vajalikud olla.
Lapse toetamisel on ikkagi suur roll vanematel. Ka tema edusammud kasvõi hästi rääkima õppimisel on tema jaoks olulised (sest tema kui selline on maailmas vaid üks ja ainus), ja sedagi võib sugulaste kokkusaamisel rõhutada kui selle pere edusammu. Kui laps ise sellega muidugi nõustub, et tema probleeme sedasi avalikustada. Ja kiitmine kui laps joonistab või loeb hästi, see ei ole lohutamine, vaid tõde. Kohe kindlasti. Tuleb vahet teha, kas laps seeläbi et väidab et ta ei usu kiitust, lunib seda kiitust juurde mingil põhjusel (siis on küsimus, et miks) või on vanem ise ebasiiras.

Lapsele peaks selgitama, et inimesed arenevad erineva kiirusega, ja mis ühel tuleb varem, see teisel hiljem. Et iga asja jaoks on oma aeg. Ja et iga inimese jaoks on oluline leida elus oma tee, enda tõeline kutsumus. See ei ole igal inimesel ühtmoodi, et andekus mingil alal kohe lapsena avaldub. See ei ole lohutamine, vaid elutõde. Ja laps nüüd nii loll ka ei ole, et ta sellest aru ei saa. Peamine, et see, et teiste sugulaste lapsed edukad on, just lapse vanemale probleemiks ei ole. Nagu ka majanduskooli lehel keegi kommenteeris. Mida näiteks ma ise olen elus õppinud, küll suht vaevaliselt, sest kadedus on tahtnud ära tappa (nali muidugist), on see, et parem on suhelda inimestega, kellelt on, mida õppida. Kõlab ehk omakasupüüdlikult, aga... elu on üürike, ja huvitav. Kui teistel lastel on kogemus olümpiaadidelt, esinemistelt jne, siis pigem võiks selle lapse vanem, kelle lapsel on probleeme kõnega, küsida seltskonnas, kuidas need kõnevõistlused välja nägid, mismoodi olümpiaad toimus, kus, kuidas, mida esineja tundis jne... et tema laps saaks teise lapse kogemusest ka lihtsalt jutu põhjal midagi õppida. Lapsed on nutikad olevused, ja tal võib sellest kunagi mistahes olukorras palju kasu olla, kui teab, kuidas sugulasel kuskil see tegevuse tegelik pool välja nägi ja mida ta ise sellest mõtles ja mida tundis. Kui suhtlemine piirdub ainult sellega, et keegi ütleb: minu laps võitis konkursil, kõik ütlevad: "Oooooooo..." ja sellega asi piirdubki, siis jääbki mitte nii andekale (kuigi mulle see väljend siinkohal ei meeldi) lapsele mulje, et selline kuskil osalemine on jube lihtne. Alati ju ei ole. Igal inimesel vahel kasvõi pea valutab, tuju ei ole, või mida iganes...
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Andekas laps?

PostitusPostitas alma » Pühapäev Okt 31, 2010 00:50

Mõtlesin veel selle teema peale. Oletame, et rahulolematu sellega, et tema lapsed ei ole nii edukad kui sugulaste omad, on just lapsevanemad. Ja näitavad seda ka kuidagi välja. See on lapsele väga valus kogemus. Iga laps tahab olla oma vanemate jaoks lemmik, parim, sellest saavad sageli alguse ka õdede-vendade vahelised konfliktid jne. Ka ühes peres võib ju olla, et mõni lastest on andekam. Selline vanemate rahulolematus võib lapsel jalgealuse tugevalt kõikuma lüüa, eneseusu. Samas kui vanuse poolest on ta alles laps ja põhimõtselt ei saa aru, mida temalt üldse oodatakse. Laps ise ju ei oska konkursitele osalema kippuda, sinna suunavad ikka kas õpetajad või kasvatajad või vanemad... lõpeks oleneb ses mõtteski palju vanematest, kui palju nad hoolivad sellest, et oma last arendada. Või hoopis, kui "medali" teist poolt vaadata, ka näiteks lapse lapsepõlvest, võimalusest olla laps, muretu ja ilma liigsete kohustusteta. Mida on tegelikult ka need konkursid ja võistlused jne. Kui neid saab liiga palju. Sageli on oma laste konkursitulemustest palju rohkem leilis vanemad kui lapsed ise, need ei saa vahel arugi, kus osalesid või mis värk üldse oli. Noh, siis saavad muidugist aru, kui kõik sugulased, tädi Malled ja tädi Pilled "Ooooooo..." ütlevad. Muidu on neil suht savi. On minu vaatlused näidanud.
Nii et esialgu peaks sugulaste vanem generatsioon üksteisele ja iseendale sügavalt silma vaatama, et kui palju nende endi omavahelises suhtlemises on oma lastega "possamist". Ja kas siis, kui kellegi perel ükskõik mis plaanis läeb paremini kui endal, peab kadestama, või peaks ennekõike ka oma alaväärsustundest üle saama ja siiralt sugulaste edusammude üle rõõmustama.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Andekas laps?

PostitusPostitas kunksmoor1005 » Pühapäev Okt 31, 2010 10:25

See kirjutis sundis mind meenutama oma lapsepõlve. Olin äärmiselt tagasihoidlik ja vaikne tüdruk. Õppimine ei valmistanud minu jaoks mingeid probleeme ja nii toppisidki õpetajad mind igasugustele konkurssidele ja olümpiaadidele. Aga minu jaoks oli iga selline etteaste tõsine psühholoogiline trauma ning tihti jäin ma peale seda lausa haigeks. Kuna mul puudus endal julgus vastu hakata, oleks mina vajanud hoopis vanemaid, kes oleks mind selle eest kaitsnud. Hiljem ma loomulikult harjusin sellega, kuid siiski närveerisin iga kord kohutavalt.
Mida ma siis tegelikult tahtsingi...? Selles pundis liikudes oli võimalik muidugi näha igasuguse suhtumisega lapsi ja vanemaid. Mõned lapsed poevad ise või nahast välja, et taolise tähelepanu osaliseks saada. Tavaliselt just nemad on ka ülimalt vaenulikud oma konkurentide suhtes ning kasutavad ülekaalu saavutamiseks isegi füüsilist vägivalda.
Üks osa on siis neid, keda vanemad sunnivad neid mänge mängima, kusjuures siin võib tihtipeale märgata vanematepoolset vägivalda (füüsilist või vaimset) oma võsukeste kallal. Olen korduvalt näinud emmekesi oma teisele või taevas hoia, veel madalamale kohale jäänud last raputamas ning lolliks või veel paremate nimedega sõimamas.
Ja muidugi siis need, keda õpetajad vabatahtlikult-sunniviisiliselt osalema veenavad. Nendeks on siis tavaliselt kas liiga tagasihoidlikud, kes ise ennast pakkuma ei julge tulla või liiga laisad, kes ei viitsi, kuid kellel on mingi loomulik anne.
Ehk unustasin kedagi mainimata ja muidugi ei ole need piirid nii mustvalged ja alati on ka meeldivaid erandeid, kuid kahjuks on see pilt suuremalt osalt just selline.
Vanemate eesmärk siinjuures on just see, et tema saaks oma lapsega poosetada ja tihtipeale ei tahaks teie selle lapse nahas olla.
Aga teie kartus, et teised lapsed on andekad ja teie oma mitte on täiesti asjatu. Kindlasti on ka teie lapsel omad anded. Pöörake oma lapse tegemistele rohkem tähelepanu. Tegelge koos temaga. Tema tähelepanu on liiga hajunud? Ta fantaseerib liialt? Tal on mingid kujuteldavad sõbrad? Ehk saab temast hoopis kirjanik või lavastaja?
Mitte kõik anded ei avaldu varases lapseeas. Laske tal olla lihtsalt laps! Milleks vedada teda sellesse hullumeelsesse kuulsuse pärast võitlemise maailma juba varases lapseeas? Kui laps ise soovib seda proovida, siis las ta pingutab, kuid tehke talle selgeks, et ta on teile armas just sellisena nagu ta on ning et te kurvastate väga, kui sellises võitluses osalemine teda muudaks.
kunksmoor1005
 
Postitusi: 483
Liitunud: Laupäev Juun 07, 2008 22:05


Mine Perekond

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline