Unejutud

[alma]

2010. aasta on Eestis lugemisaasta. Räägitakse, et praeguse aja lapsed loevad vähe. Kuidas teie peredes? Loete te näiteks oma lastele unejuttu (see tegevus harjutab lapsi raamatutega), või kellel järeltulijaid endal ei ole, kuidas on lood teie tuttavatega? Meenub enda lapsepõlvest selle teemaga seoses lugusid? Või juba suuremate lastega pered, püüate te neid kuidagi raamatuteni juhtida arvuti ja teleka ja muu moodsa kõrval?

[juta230]

Mina mäletan oma lapsepõlvest, et lasteaiaealisena meile unejuttu ei loetud, aga kui olime juba piisavalt suured ja oskasime ise juba päris hästi lugeda, hakkasime isalt unejutte nõudma. Ja ta oli sellega nõus. Kuulata oli täitsa vahva, aga sellegipoolest pole minust suurt raamatusõpra saanud. Loen vaid selliseid raamatuid, millest on otseselt mingit kasu, nt "Aiapidaja käsiraamat", "Remondi ja meisterda" või "Targalt toitudes terveks". Samas minu õde oli 5. klassi jõudes vist juba terve kohaliku raamatukogu läbi lugenud. Vennad aga ei viitsi vist isegi ajakirjandust väga lugeda. Nii et armastus raamatute vastu ei pruugi üldse sõltuda sellest, kas lapsepõlves on sulle unejutte ette loetud või mitte. See ikkagi rohkem iseloomu küsimus. Või mida teised asjast arvavad?

[liivakass]

Loeti mulle ette lapsena, põhiliselt vanaema luges ja ise lugesin oma lastele, vahel oli jutt tüütuseni peas ja kui vaatasid, et väikesel tegelasel silm juba kinni ja sohki tahtsin teha siis kohe piiksuti: aga seal oli nii hoopis. Kooliajal ostsin laste käest lugemist-25EEKu oli raamat aga see tuli ette ka mulle jutustada, et ikka loetud oli. Loevad ikka nüüdki, kes vähem, kes rohkem erialast kirjandust. Raamatutele kulub päris hea summa. Piisavalt elukogenuna ei osta ma aiandus(olen ise aianduseriala lõpetanud) ega muid nn algharivaid raamatuid, lähtudes sellest, et tänapäeval võime me kõik raha olemasolu korral midagi trükki lasta. Loodus-geograafia-geoloogia populaar-teaduslikke aga ostan võimaluse korral alati, Loomade elu ja1001 leiutist mis muutsid maailma sarnaseid raamatuid. Naistekaid pigem laenutan aga muinasjuturaamatud püüan kõik osta kui just väga tobedad ei ole.

Oma vennast mäletan, et oli mingi 2 muinasjuttu kus olid kohad: Hirv kes kannab kuldseid sarvi, ruttu on su abi tarvis....ja teine: kukekene kiigakaa tule välja vaatama, laev siin sõidab mööda maad, kuldsed rattad all on tal, masti otsas õhupall- need olid tal nii peas, et kui kedagi lugemas polnud pobises ise neid voodis peast omaette. Kahjuks on need raamatud kaduma läinud ja ei tea mis jutud need olid:C

[juta230]

alma, räägi oma lugu kah:)

[kunksmoor1005]

Liivakass - esimene neist kannab pealkirja "Kuldsarvedega hirv", teine on vene muinasjutt "Kass, kukk ja rebane".
Mina olen ise lugenud sellest ajast, kui ennast mäletan. Koolimineku ajaks oli mul "Tsaar Saltaan" peas. Loen peaaegu kõike, mis kätte saan. Minu vanem õde loeb küll kah kuigipalju aga noorem vist küll ei mäleta, millal viimati raamatut käes hoidis.
Oma lastele olen kah lugenud. Vanem tütar loeb palju ning on praeguseks ise raamatukoguhoidja. Poissi pole võimalik raamatut kätte võtma sundida. Isegi kohustusliku kirjanduse lugemisest õnnestub tal viilida.

[liivakass]

tänud kunksmoorile- püüan siis neid antikvariaadist otsida.

[kunksmoor1005]

Esimese leiad raamatust "Kaks muinasjuttu" 1970
Teist kahjuks ei mäleta.

[alma]

Noh, minu lugu on selline, et meile ikka loeti.
Vennad ei loe palju, ma kunagi ikka lugesin.