Laps varastab - mida teha?

[anukar]

minul oli lapsena sama probleem kui jäin vahele oli kohutav häbi ja sain korralikud triibulised, kuid see tekitas veel rohkem trotsi ja tegi uuesti .... kui raha vötsin ei olnud isegi mingeid syymekaid. Kuid aja möödudes see komme kadus. Kuid tagant järelemöelda ja olen ka öelt kysinud miks ma sedasi tegin oleme mölemad samal arvamusel et vanematega suhtlemis oli väga vähe ag siis ju sai seda kui tegu tehtud.Ja mis asja juures köige naljakam tundub ma ei ostnud selle raha eest kunagi midagi endale vaid alati midagi koju.... Vanavanematel ei varastanud ma kunagi sest seal oli tähelepanu mulle alati. Soovitan ka käia Psyholoogi jutul ja loomulikult ära kätt lapse vastu tösta. Mina oma 9 aastse tytrega saan väga hästi ka rääkimisega hakkama ja kui tal on probleem ta tuleb ise nöu kysima lapsed saavad väga hästi aru ka vanemate probleemidest ja vahest isegi paremini kui me ise. Lapsega käitu sama moodi nagu täiskasvanuga tekita temas usaldus puhenda teda oma saladustesse ja muredesse ja sa näed muutusi aga seda tuleb teha varakult mitte kui tal juba pubeka iga siis ei räägi ta sulle midagi. Peksmine ja söimamine ei aita seda rääkis ka minu lahkunud vanaisa vaata silma ja julge tunnistada oma vigu nii lapsed julgevad seda sama. Ja kui olin mingi asjaga vahele jäänud kysis ta alati rahulikult kas sa tead mida sa oled valesti teinud.... Ema ega isa seda ei teinud kohe sain rihma kui midagi valesti.

[lilli]

olen käinud oma lapsega psühhologi ja psühhiaatri juures ,probleem küll teine ,aga kasu oli kahepoolne, soovitan ,kui tunned, et enam ei oska ja ei saa.

[helen127]

meil on laps juba aastaid selle probleemiga nii psüholoogi kui ka psühhiaatri juures käinud kuid kasu pole midagi.kõik arstid kui ka õpetajad soovitavad ta ämuste eriinternaat kooli panna.

[kurila]

(Viimastele) Kas sellele olete mõelud, et võib-olla on kleptomaan? Mina küll oma last eriinternaati ei paneks.

[t]

Minul samuti oli mingi periood lapsena, kui varastasin. Arvan, et paljud lapsed elavad selle läbi, osadel kaob see kas iseenesest, või õige hetk õige reageerinug peale vanemate poolt või siis ei kaogi. Ise piirdusin kõige rohkem 10 asja varastamisega, tegin seda tuttavate juures, raha ei võtnud.
Mul on selline tunne tagantjärgi, et võtsin just lahedaid ilusaid asju, ja sellepärast, et ise olime vaesed, polnud palju asju ja oli mingi tahe just need asjad omale saada. Ei olnud nagu kodus ega vanemates midagi viga, lihtsalt hea-halva piir hämardus mingi hetk. Vanemad olid karmid, peksa ei saanud, kuid pidin
viima asjad tagasi ja vabandama. Minule see toimis, kuna olen väga uhke,
viimaseks jäigi see kord, kui pidin oma lemmiktädile viima varastatu tagasi ja vabandama, teda ma imetlesin ja tema ees oli ikka väga häbi. Ju veel see ka, et vanemad ei öelnud midagi ette, viidi mind sinna ja siis oodati, mis ma ütlen, see vist oli eriti raske. Äkki kedagi aitab minu kogemus. Samas,
põhjuseid on niipalju, miks keegi nii teeb, mõni laps teeb seda tähelepanu
saamiseks, ja temaga pikalt vestlemine ongi tema preemia ja tähelepanu.
Alati tasub konsulteerida ka psühholoogiga, kui ise välja ei mõtle ja lahendust ei leia.

[uudistaja]

mäletan, et varastasin ise lapsena koolis-vene ajal oli klassikaaslasel ilusad vildikad-varastasin ära, peitsin kodus, ei joonistanud nendega kordagi, vaatasin, varastasin raha-kodus eriti ei antud,vahele otseselt ei jäänud-kuigi ehk mingi juurdluse käigus klassijuhataja võibolla kahtlustas ...
mäletan, et meeldis see tunne selle tegevuse juures-ärevus, pinge, salapärasus...Isegi 20.a. (praegu 45.a} kohtulikult karistamatta-
just selle tunde pärast varastasin, adrenaliini oli nagu vaja....põnevust.


Praeguseks on see möödunud, tuli endale tagajärjed selgeks teha....mõistusega.

[trumm]

raina jutt on väga õige, kahju ,kui keegi sellest süüdistamise välja luges.

armastuse (ikka selle tõelise) puudus on see, mis seda kõike põhjustab. kui lugesin esimesi kommentaare, siis mõtlesin, et huvitav, kas püksi ei lase, see ka väga tavapärane sümptom. hiljem öeldi, et laseb... see vaid kinnitas seda.

ja kasuema võib muidugi püüda kõigest väest... aga asja juured ikka oma emas, midagi pole parata. muidugi on kasuemal võimalik tõepoolest laps sellest nõiaringist välja aidata, aga selleks läheb vaja väga palju armastust, tarkust ja kannatlikku meelt.

erikool teeb asja ainult hullemaks, sest seal hoolitakse lapsest veel vähem, see on ka selge. väga mugav on nii vanematel laps erikooli panna (probleem silma alt ära, las teised lahendavad) kui ka arstidel seda soovitada (nad ei pea ise vaeva nägema).

püüdke vaadata last mitte kui probleemidetekitajat, vaid head väikest sõpra, kes on tõsiselt hädas. ja püüdke leida südamega psühholoog v arst, kes ei taha probleemi elimineerida tema ärasaatmisega.

kui on huvi, kirjuta meilile, võibolla ma oskan ühte inimest soovitada - äkki saab abi.

[MAMMU21]

Ma vaatan,et siin on nii suured probleemid....aga miks te ostate lastele kõik mida ta tahab...milleks?????,selleks ta näeb et kõik saab mis tahab,kõik tehakse mis ta tahab....noh võib öelda,et kummardus ees ja taga.Nii ei tohi teha.Las laps saab teada,kui raske on raha teenida ja minu arust on 8-9 aastasele veel vara raha anda ja isegi mobiil on liiast.
Minul on kolm poega 12a. 7a. ja 3a. Ei ole ma kunagi andnud neile raha,setst kui raha tahavad,siis lähevad teevad tööd,kas omas aias,või vanavanemate juured...Ja ei ole nad ka kunagi varastanud ja ei raiska raha kohe ära.Nad hoiavad kja koguvad. Mul on nii,et kui lapsed süüa tahavad,siis nad teevad ise seda.Mina muidugi teen söögid valmis ja nemad soojendavad.Ja isegi 3 aastane paneb omale söögi taldrikule ja mikrosse.Ei ole nad mitte kunagi peksa saanud,kui ongi midagi olnud,siis ikka jutuga saame hakkama ja kõik.
Ma ei ole kunagi ostnud poistele seda mida nad tahavad,on ka nii läbi saanud,kuigi meil pole raha muresid kunagi olnud.Meie issi on ka kaugel Rootsis tööl,tema käib üldse väga harva kodus,siis kui tuleb ,siis ainult nädalaks ja kõik.
Ja nagu praegu on moes laste sünnipäevasid pidada kuskil mängutoas või geeglisaalides....milleks,ostke prismadest söögid kokku ja pidage kodus.Sest laps jälle vaatab,ahh aa...emme ja issi teevad seda mida ma tahan...väga hea,siis järgmise sünna peame näiteks kuskil restos.....seda pole vaja,nii need lapsed hakkavad varastama,peksma,koolist poppi tegema(kui rahad käes),valetama....siis hinded langevad...ja siis te jälle mõtlete,et kas tõesti oleme me vanemad selles süüdi.

[Evelyn]

Raina kiri oli hea ja tõtt-öelda ei lugenud mina sealt küll mingit süüdistust välja.Pigem üritas ta tõesti tähelepanu juhtida maailmale,mis paistab läbi 9 aastase simade ja vajaduste.Nõrga-närvilistele võibolla tõesti karm,kuid olgem ausad õiglane...
Aga nüüd varastamisest.Mu sõbranna poeg,kes selline korralik ja asjalik kooli-poiss hakkas ka üht-äkki varastama.Tegelikult taskuraha ta sai ja samuti millestki puudust justkui polnud....aga raha kadus vanemate rahakotist ja sõbranna käis lausa ahastades ringi ja nuttis pidevalt.Muidugi teeb ju murelikuks.Mingil töökaaslasel,kes tal külas käis oli ka raha kadunud ja ta küll rääkis sellest,et arusaamatult jälle raha nö ära sulanud,kuid sõbranna mul teadis tõde...järelikult lähevad rahad nüüd ka külaliste rahakottidest.
Ta käis ja rääkis klassijuhatajaga ja rääkis ka oma pojaga.Tegelikult tal selline vahva poja,kes nagu räägib alati ja on rõõmsameelne ja julgeb nagu valesti tehtud asju ka tunnistada.Seekord vaikis ja häbenes.
Arutasime asja ja tegelikult tundus mulle kuidagi kõik see asi imelik.Algul arvasin ka,et äkki ma ei taha lihtsalt halvasti mõelda poisist ja üritan ikka asjale mingit lahendust leida,et miks ta ikka seda raha võtab.Saan ka ise poisiga hästi läbi ja lapsest saati on ta mulle ka oma muresid rääkinud,seekord ei rääkinud ta mulle ka midagi.Kummaline oligi see,et ta läks justkui lukku...ei mingit põhjust,et tahtsin seda osta või toda osta...lukus,mis lukus.
Hakkasin ise asja uurima.Lihtsalt läksin ja vestlesin ta klassikaaslastega.Lapsed on üsna jutukad ja lobisedes selgus nii mõndagi.Sain teda,seda,et vanema klassi poisid pommisid raha välja.Summad suurenesid,kuna algul nada said poisi taskuraha aga raha-himu -kasvas ja küsitavad summad suurenesid.Sellest ka vanemate rahakotist raha näppamised ja hiljem ka külaliste omad.
Probleem sai lahendatud,kuid laps ei julgenud rääkida vanematele.Oli küll usaldus ja räägiti kõigest,kuid hirm koolis võimutseva kamba ees oli suurem,kui rääkida vanematele.
Muidugi hakkas mulle silma poisi nukker olek ja selline kurvameelsus.Sõbranna jälle märkas,et eriti rõõmuga ei lähe poiss kooli ja see kõik polnud vaid siis,kui räägiti teemadel,et miks raha rahakottidest kaob.Teemat arutades ja mitte rääkides ja see lukku-minek ja teema vältimine ning sutsuke hirmu poisi-pilgus...
Ehk on kellelgi ka sellest kirjast kasu.Alati pole laps paha,kuid ka hirm võib panna vaikima ja varastama.

[siiri.s]

Mul mure natuke suurema lapsega. Nimelt ta on mu õelaps( 17.a) ja ma vahel kutsusin ta enda poole külla ja koolivaheajad olid õelapsed minu pool maal suve veetmas.Kodune elu on neil üsna keeruline vähemalt mulle tundus. Kõik oli hästi kuni hakkasin äkitsi märkama et peale tema külas käimist on mõned asjad kaduma läinud. temalt küsides eitas ta seda alati ja tekitas minus täieliku süütunde nagu ma süüdistaksin teda alusetult.
paar päeva tagasi jäi ta mulle telefoni varguselt vahele, see oli küll mulle täiesti tarbetu felefon aga ta püüdis seda ikkagi salaja ära viia. Rääkisin temaga ja ta lubas et enam ei tee nii.(ma olen vist sündind sinisilm) sest uskusin ja lasin ta uuesti enda poole. samal õhtul läks ta ära ja võttis jälle.Püüdsin ta emaga rääkida aga tema ütles et ei vastuta oma poja tegude eest.
mingi karistuse peaks ju talle ikka välja mõtema nii karistamatult ei saa ju ka tegutseda. mina küll ei tea mida teha äkki oskate aidata