Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

Tervise ja moe nõuanded, haigused, ravi jm.

Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas sofo » Pühapäev Juun 15, 2008 15:48

Otsisin internetist kaua mingit foorumit kus inimesed räägiksid sotsiaalfoobiast aga kahjuks ei leidnud. Kuid leidsin selle foorumi ja paanikahäirete teema. Kuna paanikahäire pole päris sotsiaalfoobia siis otsustasin teha sotsiofoobia kohta oma teema. Loodan, et see teema saab sama suure vastukaja kui paanikahäirete teema.

Aga nüüd asjast.
Olen, noh ütleme, et 25 aastane meesterahvas ja mul on sotsiaalfoobia. Ma pole sellest veel mitte kunagi kellelegi rääkinud.
Seda foobiat pole mulle küll keegi diagnoosinud vaid selle olen ma endale ise pannud, kuna paljud sümptomid klapivad. (nagu näiteks rääkimine võõraste inimestega, igasugused uued ja võõrad olukorrad, kasvõi poes käimine nõuab mult pingutust.) Kui nüüd mõelda millal mul see sotsiofoobia hakkas, siis ei mäletagi. See oleks nagu terve elu mul olnud. Olen kogu aeg olnud väga tagasihoidlik, arg ja väääääga vähese jutuga.
Ma mäletan kui ma pidin millalgi algklassis terve kooli ees luuleust lugema ja mingites kooli näidendites mängima. Vaat see oli alles piin.
Kooli ajal see sotsiaalfoobia aina süvenes. (Muidugi tol ajal ei teadnud mis mul viga oli.) Seda süvendas koolivägivald, ja kuna ma olin selline paks poiss siis mind ka narriti palju, see aga viis minu enesehinnangu väga alla. Kartsin paaniliselt inimesi eriti endavanuseid. Näiteks kui koolist koju tulin ja teepeal tulid vastu minuvanused lapsed siis läksin kas teisele poole teed või kui seda võimalust polnud siis pöörasin kuhugi teisele tänavale ja läksin ringiga koju.
Või kui kuhugi minna polnud võisin ka kuhugi põõsa või puu varju minna ning seal kasvõi tunde oodata kui "hädaoht" möödas on. Enamasti ma kartsin, et nad hakkavad mind narrima, naeravad mu üle või saan lihtsalt peksa. Mäletan ükskord juhust kui koju minnes ilmusid järsku mu seljataha üks kamp. Olin väga hirmul ja lisasin kiirust.
Arvake mis juhtus?
Nemad jooksid mulle järgi, said mu kätte ja andsid lihtsalt lõuga.
See aina süvendas mu hirmu. :(

Sõpru pole mul praktiliselt kunagi olnud (mul on olnud lapsepõlves mingi 4 sõpra aga elud on meid lahku viinud.) ja kuna väljas pole julgenud ka käia. Siis enamuse ajast olen üksi istunud toas ja põhimõtteliselt kestab see praeguseni. Olen muutunud selliseks erakuks. Kuna mul oli koer kellega pidin õues käima siis ega seegi eriti kerge polnud. Käia koeraga õues ja samas karta inimesi. Jälgisin kogu aeg kus keegi liigub. Eriti häirisid mind naabrid ja tuttavad keda pidin teretama. Enamasti käisin koeraga õues õhtul hilja kui enam inimesi ei liikunud. Vot seda ma nautisin. Üksinda pimedas koos koeraga mööda tänavaid jalutada.

Näiteks lapsena ei käinud ma kunagi üksinda poes. Alati ikka koos ema või isaga. Esimest korda kui ma poest midagi ise ostsin olin ma siis vist 7-8 aastane.

Nii palju siis lapsepõlvest.

Lapsepõlvega võrreldes on midagi ka muutunud.
Näiteks tänaval käies ma enam peksa saada ei karda. Naabrite ja tuttavate teretamisega ka väga suurt hirmu enam ei teki. Kuidas ma sellest üle olen saanud? Ei oskagi öelda. Eks ma olen ajapikku vanemaks saanud ja õppinud oma hirmudest üle saama.

Samas sõpru pole mul siiani. Võõraste inimestega ei julge või õigemini ei oskagi suhelda. Tavaliselt kui keegi võõras minuga suhtleb siis jookseks nagu mu pea tühjaks. Mingi kramp lööb pähe. Ei oska talle midagi vastu rääkida. Jah-itan ja noh-itan ainult vastu. Enese väljendamisega on mul üldse raskusi. (Kui nüüd võõra inimese poolt vaadata, siis kaua sa ikka sellisega räägid.)
Et ühe inimesega ära harjuda, ja et ma end vabalt temaga tunneks, võtab mul tohutult palju aega. Umbes mingi pool aasta küll (Jah tervelt 6 kuud) ja seda sagedase koosolemisega. Nii olen ma harjunud ainult paari töökaaslasega kellega ma ka natuke tihedamalt suhtlen.

Poes käia ei meeldi mulle siiani. Aga saan hakkama.
Sellised äkki tulevad asjad ei meeldi mulle kohe üldse. Näiteks keegi ütleb, et kohe on vaja kuhugi minna. Kui ma natuke aega (võib olla isegi päev või kaks) saan selle mõttega seedida siis saan kuidagi hakkama.

Kui ma kuhugi ametiasutusse pean minema siis võtan ikka paar päeva hoogu. Mõtlen teksti valmis mis ma rääkima pean. Ja siis lähen.

Avalikel üritustel ma ei käi, pidudel ma ei käi ja ausalt öeldes ega ma nendest ka suurt puudust ei tunnegi.



Olen nüüd internetist seda haigust uurinud, nii palju kui eestikeelset materjali on. Olen aru saanud, et ega see foobia pole tablettidega ravitav. Tabletid võivad küll leevendada hirme aga sellest ma huvitatud pole. Ja hetkel ma seda proovida ei taha. Kuna mul on ka suht nõrk iseloom ja lähen lihtsama vastupanu teed siis kardan nendest sõltuvaks muutuda.
Ainus ravi sellele haigusele ongi probleemiga pidevalt tegeleda ja hirmutavatele situatsioonidele vastu astuda.
Olen lugenud ka Kliinik.ee ja Arst.ee portaalist mida arstid soovitavad. Midagi tarka pole ma sealt leidnud. Põhiline on see, et soovitatakse pöörduda psühholoogi poole. Aga probleem on selles, et sotsiofoob ei pöördu nii sama naljalt arsti poole. Ja tekibki surnud ring. Enam ei oska end aidata ja arsti juurde ei julge ka minna. Interneti teel oleks ikka palju kordi lihtsam suhelda. Vähemalt mul. (kuigi isegi selle teema tegemine võttis mul paar päeva aega.) Usun, et on ka neid kellel on raske oma probleemidest isegi kirjutada.

Igatahes rääkige siin oma probleemidest.
Eriti mind huvitaks kuidas ise ennast aidata.
sofo
 
Postitusi: 1
Liitunud: Pühapäev Juun 15, 2008 15:47

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas mõtlik » Pühapäev Juun 15, 2008 18:24

Sinu lugu liigutas mind, olen ise üsna sarnane inimene. Tead, on raske armastada end sellisena nagu oled. Sinu mure on rohkem selles, et tahad olla keegi teine. Jah, on ühiskondlikud tavad, milline peaks olema NORMAALNE inimene. Aga tegelikult, kes sunnib Sind olema loomult keegi teine? Sinu enda ebamugavus teatud olukordades. Kui suudad olla rahul sellega, et oled tagasihoidlik ja pisut eraklik, kaob probleem Sinus eneses ja seeläbi ka ümbritsevas.
Mulle näiteks meeldivad pisut omaette inimesed:)

Mida ma aga tõsiselt taunin, on teiste inimeste poolne surve, ikka et kedagi NORMAALSEKS muuta. Kui abi pole küsitud, on viga aidata.
mõtlik
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Esmaspäev Juun 16, 2008 12:30

Mulle tundub, et sedalaadi probleemid on tegelikult palju levinumad kui keegi endale tunnistadagi tahaks. Selle väljaütlemine on väga suur julgustükk - ma ei ole normaalne.. (Kuigi - kes on paika pannud, misasi on norm?). Liiga tihti jõuab kellegiga juttu ajades (tõsisemalt ja näiteks "vabastava" napsuklaasi taga) - selleni, et tal on ka sarnased probleemid. Mida ei oskaks iialgi arvata, sest me elame oma maskide taga - edukad, suhtlejad, kõikidest probleemidest kergelt üle libisevad... Mis tegelikult ongi ainult asja väline pool. Kas eestlasele ongi üldse omane elada sedamoodi suurtes linnades, kus tõepoolest isegi koeraga jalutades pead muretsema, kas ja kes võib vastu tulla. Ükskõik, kuidas ma ise ei tahaks ka "normaalne olla", ei saa kahjuks kuidagi väita, et ma seda olen. Ja kuigi mu enda puhul on see välistatud, aga kuskil ajusopis elab ikkagi väike igatsus elada maal oma talus, kus kilomeetrite viisi kedagi nägema ei peaks. Siis ei peaks ka mõtlema, kui hommikul õue astun, et ega mõni naabriproua kuidagi viltu ei vaata või naabrimees midagi seletama ei tule hetkel, kui mina suudan mõelda näiteks ainult sellest, et ma tahaks rahus üksi olla.. Ja et kas ma ikka olen jälle selline, nagu PEAB, või saan olla selline, nagu ma olen. Ma olen ikka mõelnud, et mida rohkem inimesi julgeb välja öelda, et nad ei ole, ei saa olla ja ei tahagi olla sellised, nagu meedia või miski ühiskondlik norm ette näeb (ma ei mõtle selle all eetikanormidest kõrvalekaldumist), need kurat teab kelle kehtestatud normid on kohati ikka lausa haiged, seda parem on tegelikult meil kõigil siin ilmas elada.

Kas mitte näiteks laia populaarsust leidnud seriaalidki, ütleme, mis esimesena pähe tulevad, "Monk" ja "Inetu Betty", see populaarsus ei räägi mitte sellest, et paljud inimesed terves laias maailmas ennast neis peategelastes ära tunnevad? Ja tunnevad rõõmu, et nende seriaalide peategelased julgevad olla nemad ise. Mis sest, et ümbritsevad aina muigavad või näpuga näitavad. Seda ümbritsevat massi ei mäleta lõppkokkuvõttes keegi, see kõik on üks sarnane kogus midagi nimetut.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas trumm » Teisipäev Juun 17, 2008 10:27

ma olen oma lühikese elu jooksul kogenud, et mida rohkem inimene julgeb olla tema ise, seda õnnelikum ta on.

kui ei julgeta, siis tekivad erinevad probleemid varem või hiljem - on need seotud tervise, käitumishäirete või lihtsalt paha tujuga, sõltub ilmselt sajast asjast. aga fakt on see, et kellegi teise elu elades inimene õnnelik, "roosa ja rahul" ei ole.

samas on eestlane ju selline, et tema jaoks peab kõik olema nii "nagu peab". ei ole vaja isegi võtta teemaks mustanahalisi, homoseksuaale vmt, piisab lihtsalt paljulapselistest või kellestki, kes julgeb öelda, et ta ei tahagi olla edukas pankur v advokaat, et talle meeldibki olla ntx autojuht või poemüüja... kohe tembeldatakse luuseriks ja öeldakse, et ta tegelt tahaks küll, aga ei saa.

samas kui inimene muidugi ise tunneb, et tal on mingi kõrvalekalle v omadus, mis tal endal elamist takistab, siis tasub kindlasti oma hirmudega tööd teha ja püüda neid vähendada. ma ei tea, kas päris vabaks saab, aga kindlasti saab neid vähemaks. kõige olulisem ongi alustuseks oma probleemi v eripära teadvustamine. :). selles mõttes oled sa ikkagi väga-väga tubli!
ma mõtlen, et kas sa oled mõelnud, kas sa ise ennast aktsepteerid ja armastad. paljud me kaugematest hädadest saavad alguse just sellest, et me ise ei aktsepteeri ennast piisavalt ja nö elame väljastpoolt saadava pinnal... ja kui väljast tuleb negatiivne tagasiside, siis see võimendab seda eneseeitamist veelgi. sellisel juhul saab sealt pundart harutama hakates äkki mõne olulisema juhtlõnga kätte?
trumm
 
Postitusi: 5838
Liitunud: Teisipäev Juul 05, 2005 15:58

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Kolmapäev Juun 18, 2008 12:17

Aga mis on need asjad, mida Sulle tõeliselt teha meeldib? Mida tehes tunned ennast hästi, täiuslikuna? Kindlasti neid on. Ja kas nendest, nagu Sa nimetad, enda puudustest ei saa teha voorusi? Ma püüan seletada mida ma öelda tahan.. Näiteks - tundub et Sulle on antud päris osav oskus sõnu seada, sest Su kirjutist on huvitav lugeda. Seal on väga suur vahe, üks inimene kirjutab midagi, loed, ja ei teki mingit emotsiooni. Teine kirjutab ükskõik millest, ja loed ja "film hakkab silme ees liikuma" ehk siis endalgi fantaasia tööle. Ja vaata - üllatus-üllatus, Sa kirjutasid asjast, millest üldse julgemine rääkida võttis Sul ilmselgelt tublisti energiat ja aega. Aga näed, keegi ei naera ega ütle, et ooh, mis Sa siin nüüd siis seletad.. Vaid paneb kaasa mõtlema ja arutlema. Kas seda sõnaseadmist kirjalikus vormis ei saaks kusagil rakendada? Sa ütled, et oled eraklik inimene. Paljudel aladel (ma ei mõtle igapäevatööd, sellega pole see alati nii lihtne, aga mine sa tea.. vaid hobisid, miskeid tegevusi, mida näiteks lobamokad ja suured suhtlejad pole võimelised tegema, sest nad ei suudaks pikka aega üksi olla) on see sotsiaalses mõttes, nagu Sa nimetad - puudus, hoopis suur voorus, millega lõppkokkuvõttes võib kaasneda ka tunnustus (kui midagi südamega teha, siis ma olen veendunud et mingil määral kindlasti kaasneb), ja siis vaatad lisaks heale aja veetmise moodusele ise ka, et - noh, olen ikka juba kaunikene tegija, või nii.. Lähemalt inimest tundmata ei saa öelda, mis see just võiks olla, ja sellest ei tasu ka endale niiöelda uut probleemi teha, aga püüda tegevusi, mis panevad Sind ennast hästi tundma, aina rohkem teha ja püüda liikuda sinnasuunas, et neist saakski põhitegevus.. Selle kaudu tulevad ka uued tuttavad, kellega on millest rääkida (muide, ega paljude inimestega pole näiteks mul ka millestki rääkida, kui et "noh", ja "jah", ei ole lihtsalt ühist teemat või ei ole ühel lainel, inimesed ju nii erinevad..).

Poes võib püüda käia harva, aga tõhusalt :). Kui igapäevaelust rääkida. Ses mõttes, et osta korraga pikemaks ajaks toit ära. Ja iga kord siis koju jõudes kiida ennast. "Ära tegin!". Võid ju ennast mingi eriti maitsva palaga ka selle puhul premeerida. Kas pole sellist mingit "megahüpersuperhead" toitu, mis Sind poodi ajaks, lisaks saad muud asjad kah koju külmkappi? Ja tegelikult ei olnudki ju eriti hullu midagi selles käigus, kui ta juba seljataga. Kui kuhugi minekuks on vaja aega, et seda ette "seedida" - mis siis. Tähtis on tulemus, et käidud saab.

Kui üritustel käimisest rääkida.. kui paljud suurest mingi ürituse rahvamassist seal ennast hästi lahedalt tunnebki? Kui ta just ennast vinti ei võta, siis on muidugi elu helge ja "pilt selge". Mina näiteks olin miskis puberteedieas hirmsasti hädas sünnipäevadel käimisega, see oli see aeg, mil hakati kutsuma mu parimate sõprade sünnipäevadele ka võõramaid inimesi, tihti vastassoo esindajaid.. Ja mul oli seal kohutavalt igav ja halb. Midagi nagu rääkida ei osanud võõrastega, olenes muidugi kes sinna sattus, aga see lõputu punastamine ja põdemine väsitas, nii et neilt pidudelt koju jõudnuna olid lisaks meeletule kogusele negatiivsetele emotsioonidele ka rampväsinud. Säh sulle noortepidu.. Norm nõudis neil käimist, sa pidid olema maailma kõige mõnusam ja normaalsem ja ägedam, aga "boooooriiiiiiinggggg....". Siis vanemas eas tuli sama ring, aga seoses erinevate ametitega.. Ma pole siiani päris hästi mõistnud inimesi, kes kutsuvad kokku kõik oma tuttavad ja siis on paratamatu et pole ühist teemat. Mingi seltskond kolleegidena hakkavad heietama oma panga või õpetaja või mis iganes probleeme, millest ma laia silmaringi tõttu küll tean üht koma teist, aga no kuulata seda, mis 5B eile tegi, või kuidas telleril see viimane klient ikka.. Ei, väga huvitav võib olla, aga alati ei ole. Mhmhmhhhhhh - (seda ma ütlen sosistades) - kord oli seltskonnas ka suguhaiguste arste, oi jeerum... Ühesõnaga, elu õpetab. Ma olen suures osas jätnud selliste ürituste külastamise. Sest see põdemine ja väsimus ei ole seda väärt, ma võin palju toredama õhtu veeta kasvõi raamatut lugedes. Lõpeks - kes teab palju neid õhtuid antud ongi.. Ja mitte midagi pole katki, kes mõistab see mõistab, kes ei mõista, ei mõista niikuinii - ja suhtleme ikka. Aga ma olen säilitanud selle millest trumm kõneles - ma pean lugu kõigepealt iseendast (siin pole midagi pistmist egoismiga). Ja teistel pole ka lõppkokkuvõttes vahet, istun ma seal nurgas oma lolli näoga, või mitte.

Kui rääkida sõpradest ja nendest eemaldumisest.. ma olen siit-sealt kuulnud, et paljud elavad seda üle, või igatsevad taga mingit perioodi oma elust, et küll siis alles oli vahva.. Aga elu ilu minu arvates seisnebki selles, et kõik selle perioodid on erinevad, inimene ju ka muutub. Ja peabki muutuma. Kui ma vaatan tuttavaid, kes on nagu jäänudki mingisse "lahedasse aega", mis kahjuks lõputult kestes muutub seisvaks veeks ja nagu mina nimetan , "tiksumiseks", siis on neist natukene kahju. Ma ei taha seda pikemalt lahti seletada, mis see "tiksumine" endast täpsemalt kujutab, pole siinkohal tähtis. Hilisemas vanuses ongi raskem sõpru leida, aga minu meelest on see loomulik, tunned ju juba rohkem inimesi, kõigil meil on oma kest ümber kasvanud miskitest pettumustest või nii..
Kummaline lugu - probleem võib olla see, kui Sul pole nagu, kellega suhelda, ja probleem võib olla ka vastupidine - tahaks tuttavate eest, kellest paljud püüavad su küljest miskit tükki saada ilusti kaminanurgale seisma, metsa joosta. Egas kena pole kumbki.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Mirjam » Kolmapäev Juun 18, 2008 14:43

Kui see saladus ei ole, siis mida Sa teed siis kui oled kodu kaitsvate seinte vahel - loed, kuulad muusikat, sügad koera kõrvatagust, tegeled mingi hobiga ?
Mirjam
 
Postitusi: 3127
Liitunud: Teisipäev Juun 21, 2005 17:07

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas mõtlik » Kolmapäev Juun 18, 2008 21:53

aitäh Alma
mõtlik
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Kolmapäev Juun 18, 2008 22:58

Pole tänu väärt 8-).

Kuule, sofo, aga kui selle kohta meite keeli miskit eriti leida pole netis - tee näiteks ise selleteemaline leht, infot Sul juba on ja saab juurde uurida.. nagu aru saan, on Sul arvuti kasutamise võimalus olemas. Tuleb hästi läbi mõelda, mis mõistete alt seda netis leida, et huvilised sinna ikka satuks. Ja ilmselt jätkub seal jututeemat ja sarnased inimesed saavad võimaluse oma probleemidest kõneleda, mh ah? Pole väga lihtne ülesanne, aga abiks kindlasti paljudele.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas madar » Pühapäev Juun 22, 2008 22:10

ei viitsi väga pikalt kirjutada, aga mul on sama probleem. kooliaastad olid jubedad, kuna olin vaikne, siis mõnitati ikka korralikult. ülikooli viimaste kursuste ajal tuli väga pingeline periood ja seoses ärevusega käisin ka psühhiaatri juures. rohud küll mulle ei sobinud aga arst oli meeldiv ja temaga rääkimine oli abiks. lisaks sattusin tööle, kus pean iga päev väga rahutute ja kriitiliste teismelistega tegelema :) alguses arvasin, et suren. aga tuli välja, et see on hoopis suurepärane teraapia. rahulikult räägin mitu tundi suure seltskonna ees ja pole häda midagi. eks aegajalt lööb ikka ärevus välja. just need sinu poolt kirjeldatud olukorrad- võõrastest tänaval möödumine, ametiasutustes asjatamine jne. aga mida rohkem sa selliste asjadega kokku puutud ja terve nahaga neist välja tuled, seda vähem sa neid ka kardad.

ole tubli ja palju julgust sulle!
madar
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas keks » Esmaspäev Juun 23, 2008 11:19

Arvan samuti, et neist probleemidest on vähemalt paar igale inimesele tuttav! Kas nad seda aga endalegi tunnistada julgevad?! Minul oli ka tõsine jama igasuguste asjaajajate juurde minna ja midagi tavapärasest argielust kõrvalekalduvat just suhtluse valdkonnas korda saata. Ja see oli probleem niikaua, kui ma sain iseendas asjad niikaugele, et mind jätab absoluutselt külmaks see, mis teised minust arvavad! See on ju tegelikult nende probleem, mitte minu! Mina meeldin endale ja mõnikord olen vihane endale aga enam kunagi ei alanda ma ennast enda silmis! Ja see töötab fantastiliselt- lähed, ajad oma asjad asutustes , poodides ja uskumatu- kui sul on kama, mis arvamusel teised Sust on, siis laabuvad igasugused suhtlemisega seotud tegevused täiesti pingevabalt! Sest kui tekibki väike ärevus enne minekut, siis mõttetegevus: et no pagan, mis siis nii hullu seal juhtuda saab ja nagu öeldakse, et surmast hullemat ikka ei tule... Ja kui see tulebki, siis pidi ta tähendab tulema ja oleks tulnud ka kodus tugitoolis ...8-)
keks
 
Postitusi: 467
Liitunud: Laupäev Veebr 25, 2006 15:16


Mine Tervis ja ilu

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist