Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

Tervise ja moe nõuanded, haigused, ravi jm.

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas trumm » Esmaspäev Sept 29, 2008 10:55

kusjuures see ei ole sugugi hull, kui inimest peetakse lambaks, aga talle see karvavõrdki korda ei lähe. maailmas on päris palju inimesi.... ja nende kõigi meele järgi nagunii olla ei saa. kurvastada selle pärast, et oled kellegi meleest lammas või kaamel - on selge tee meelerahu rikkumisele. seega kui sellest tõeliselt ja päriselt üle oled (s.t. kui see ei lähe korda, sest tead, et kellegi arvamisest ei muutu keegi rohkem ega vähem lambaks), on see tee meelrahule ja õnnelikkusele :)
trumm
 
Postitusi: 5838
Liitunud: Teisipäev Juul 05, 2005 15:58

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Teisipäev Sept 30, 2008 12:29

Vahel on hea vaadata mõnda õppefilmi sellest, kuhu inimeselaps võib langeda, kui ta oma hinge ees hoolt ei kanna. Minu teada 8-) on hiljuti just üks film selle kohta valminud, nime küll ei tea, aga reallity showwww. Et kes hädas, vaatab, ja kuda see oligi - õpib, et noh et, endal polegi nagu kõige hullemini läinud, kui teistega võrrelda.. Mulle millegipärast tundub, et käimas on ka vol2 võtted, kindel ei ole.

Ehhh, igrai garmonj....

ma ütlen..
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas käbi » Esmaspäev Okt 06, 2008 06:47

selle hinge eest hoole kandmisega ka on keerulised lood, ehk mida oled kodust kaasa saanud.mingite teooriate järgi parandame oma vanemate vigu siin ilmas.et se mentaalne loperdamine nagu üks mu tuttav ütles, on suht tavaline lugu.enamus meist mingite kriteeriumite järgi ei liigitu normaalseks.mis asi see normaalsus üldse on?üldjuhul kui oled liimist lahti, siis tuleb endaga tööd teha, kergem tee on minna ravimiteni.kuigi ajukeemia saab paika, siis ma kahtlen selles väga sügavalt, kui just mingi tõsise depressiooniga tegu pole.ärevushäired on meie enda peas kinni, et on olemas grupideraapiad selle jaoks, psühholoogid, psühhiaatrid, kes mõtestavad lahti, millest need asjad üldse toimuvad.tuleks otsida algpõhjust.noh, minu arvamus on selline.
käbi
 
Postitusi: 2090
Liitunud: Esmaspäev Juun 20, 2005 21:26

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas mõtlik » Esmaspäev Okt 06, 2008 16:49

minu arvamus on selline, et inimene on sotsiaalne olevus ja oma käitumise tagajärgi saab ta hinnata ümbritseva reaktsioonidest. Ka oma eesmärkide saavutamine sujub paremini ümbritsevaga harmoonias olles. Seega on mulle arusaamatu kõigile vilistamine.
Vastutuult pole ka mõtet rühkida, ehk siis jõuga sobitada end sinna, kuhu ei sobi. Igaüks tegelegu oma hingega.

Tsau.
mõtlik
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas trumm » Teisipäev Okt 07, 2008 13:33

kui grupiootustele vastamine ei ole sisetundega kooskõlas, siis jah, ei ole mõtet ennast grupiootuslete vastavaks jõuga teha ehk vastuvoolu ujuda. iseendaga tuleb eelkõige kooskõlas olla, siis on palju kergem elada ja inimene õnnelikum
trumm
 
Postitusi: 5838
Liitunud: Teisipäev Juul 05, 2005 15:58

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Reede Okt 10, 2008 11:26

sofo, ae, kuidas Sul läinud on?
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Reede Okt 17, 2008 22:27

Mhmh, trumm, ma olen seda ka mõelnud.. Viimasel ajal üldse mõtlen palju. Vaat kus on foorum ,mitme peale mõtleb siin nii mõndagi välja. Kaks pead on ikka kaks pead, või kuda see keegi (nime ei mäleta) siin kuskil kirjutaski.

Lugesin hiljuti raamatut Ivan Sussaninist, seal oli hea lõik..

"Kuda tõ privjel nas, Sussanin, geroi?
Uimites, ja sam zdes v pervoi".

Ehk siis uutes elusituatsioonides võibki juhtuda, et ümbritsevad vaatavad, et näiteks, et noh, mes ta nüüd teeb.. Selles lõigus on paljutki väga lühidalt ära öeldud.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Reede Okt 17, 2008 22:30

Täna jälle kõnede pidamise päev vist.. aga ma tahtsin äitähh öelda. ikile. Mul pikad juhtmed.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Maarja » Kolmapäev Jaan 14, 2009 15:20

Sotsiaalfoobia on ka minule väga tuttav tunne. Samuti algas see umbes põhikooli lõpul ja nüüd kus olen juba 24, ei ole ma sellest võitu saanud. Mul on häid sõpru, palju tuttavaid ja mind pole iialgi koolis või mujal narritud. Olen kooliajal isegi olnud populaarne tüdruk, kuid sellegipoolest olen väga madala enesehinnanguga. See on põhjustanud minus tõsiseid toitumishäireid ja sügavat depressiooni. Samuti on mul raske leida endale kaaslast, kuna keeldun kõigist kohtingule kutsumistest, sest pabistan "piinlikke" situatsioone juba ette. Väldin samamoodi igasugu suhtlust, isegi tuttavate seltskonnas tunnen end kohati äärmiselt ebamugavalt. Suvel peidan end päikseprillide taha jne jne. Mingil perioodil kipun napsutama liiga palju, no ka algselt sellepärast, et vabam ja julgem olla. Kuid pidevale tipsutamisele võib järgneda järgmine tõsine haigus- alkoholism. Ja peale selle tohutu süütunne ja kahetus. Tundsin,et see segab täielikult mu elu ja ma ei saa nõnda edasi.
Otsustasin minna psühholoogi juurde ja ka psühhaatri juures olen käinud. Mulle kirjutati antidepressandid ja olgugi, et neist räägitakse hirmujutte, olen ma neid võtma hakanud. Tänu neile olen märksa rahulikum ja isegi kui situatsioonid tekitavad minus ebamugavust, ei lähe ma enam endast nii välja ja suudan kiiremini enda üle kontrolli saavutada. Loomulikult ei ole ainult neist abi, mistõttu käin paralleelselt psühholoogi juures teraapias. Kindlasti minu puhul on probleem selles, et olen endale seadnud liiga kõrged nõudmised, kuid tegelikult mille jaoks? Ei tea veel, eks teraapia käigus saan mõistma.
Teiseks soovitas mulle psühholoog ise silmitsi seista nende ebamugavate olukordadega, mitte põgeneda nende eest. Kui näed poes tuttavat vms, siis mitte põgeneda, vaid ise juurde astuda. Tervitada ja silmitsi seista suure hirmuga :-). Tehes seda veel kordi, peaks olukord leevenudma...sest tegelt tuled ju lõppkokkuvõttes selles võitjana välja. Näed tuttavat inimest, saad teada kuidas tal läheb jne.positiivne ju.
Meile tundub, et paljud näevad meie ebakindlust ja ebamugavust suhtlemisel, kuid aus olla, siis tegelikult ei näe. Isegi mu väga lähedased sõbrannad ei saanud alguses aru, millest ma räägin. Nemad ei olnud minus selliseid asju absoluutselt täheldanud. Siis kui hakkasin ise aru saama, et seda probleemi pole ainult minul, vaid paljudel paljudel veel, tundsin kindlust sellest tuttavatele rääkida ja abi paluda. See pole häbiasi!
Soovitan kindlasti kõigil sellise probleemiga inimestel samuti pöörduda psühholoogi juurde, sest siiralt usun, et see aitab. Probleemi eest põgenemine vaid süvendab seda, mitte ei leevenda.
Edu!
Maarja
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Laupäev Jaan 17, 2009 17:48

Pabistamine enne mingeid enda jaoks olulisi elusituatsioone, kasvõi ka enne eksameid või muid tähtsaid sündmusi - mulle on tundunud, et samas, kui seda ei tee, ei püüa natuke enne seedida, et kuidas võib minna või mis võib juhtuda või... siis läeb ka näiteks eksam suht aia taha. Vähemalt mul on nii olnud. Et kui väga "külma kõhuga" ja ükskõikselt "peale lennata", siis võibolla pole piisavalt häälestunud, või mine tea... Pabistades kujutad ikka kõige hullemat ette, siis kui läheb paremini, ongi juba hästi. (tu)

Teisipidi jälle, mõtle mis sa mõtled, või pabista mis pabistad, ühtegi elusituatsiooni pole õnnestunud "ära tabada", alati läheb kõik ikka nii, nagu "keegi kuskil" on planeerinud, mitte nagu ise oskad ette mõelda. Ses mõttes, et mida ma nüüd sellega öelda tahan, on küll mõtet pabistada, aga pole mõtet seda enda jaoks üle dramatiseerida, mingit olukorda niikuinii endale ette ei kujuta. Kõik läheb reeglina sootuks omamoodi, juba sellepärast, et igas situatsioonis inimsuhetes on mitu erineva tausta ja arusaamadega inimest. Kes käituvad ja reageerivad mingi asja peale erinevalt. Näiteks Sa kirjutad, et keeldud kohtingutest. Ühest küljest, mine tea, võibolla nii peabki olema, sest see ÕIGE pole Sind veel kutsunud ;). Teisest jälle, kui keegi, kelle jaoks Sa piisavalt tähtis oled, Sind välja kutsub, siis pole tal ju halbu kavatsusi, ses mõttes ei saa ju midagi ka halvasti minna, mh ah? Korra kohtuda - see ei kohusta Sind millekski, Sa saad ju alati märku anda, kui miski ei meeldi, inimene kelle jaoks Sa tähtis oled, arvestab ju Sinu ja Su soovidega. Sa ei pea püüdma meeleheitlikult keegi olla, kui ta Sind kutsub, järelikult juba on põhjust, miks ta seda teeb. Ega näitlemisega kaugele ei jõua ka. Samas võid veeta väga toreda ja lõbusa õhtu, sest ses olukorras on ju kaks poolt, ja kui Sina ei oska midagi öelda näiteks, siis on ju ka teine inimene koos Sinuga, küll tema siis ütleb ka midagi, ega Sa ei peagi see õhtu juht olema :). Võib proovida näiteks ühe korra see - jah, tavai, ma tulen, ära öelda, siis Sa niiöelda astud juba justkui mingisse olukorda või voolu või... ma võrdleks seda "jõega, et noh, istud paati, või...ja eks siis näe, kuhu see Su viib. Liigne nõudlikkus iseenese vastu - aga ära taha olla see, kes aerutab :). Lihtsalt istu ja vaata ilusaid maastikke jõekallastel ja kuidas kala lupsu lööb ja...".

Suhtes on kaks poolt - võibolla inimene, kes Sind välja kutsub, on sellest pikka aega unistanud, seda ka seedinud ja pabistanud ja... Tema Sinu sisse ei näe. Ja saab äkki hoopis sellise sõnumi Sinu "ei" pärast, et noh, et, ta ei kõlba või... või ei meeldi või... ehk siis laksu enda enesehinnagule, nagu siin eespool juttu oli, on iga inimese jaoks kõige tähtsam tema ise. Onju. Pane ise ennast tema olukorda. Siis on ka vahel kergem, kui püüda pilti laiemalt näha. See on hoopis teine valdkond, aga näiteks joonistamisega on nii, et kui ei suuda mingit eset "ära joonistada", siis võib hoopis püüda tabada selle eseme ümbrust, seda joonistades tekib sinna sisse see soovitav ese iseenesest. Kui nüüd on arusaadav, mida ma tahan sellega öelda...

Ega ma ise ka elada ei oska :D. Aga selle üle arutleda ja elu "seedida" on huvitav. Mulle meeldib see ütlus - "Miks mul on õigus nõu anda, on see, et sina pole olnud nii vana kui mina, mina aga olen olnud just nii vana, kui sina. " Edu Sullegi!
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08


Mine Tervis ja ilu

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist