Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

Tervise ja moe nõuanded, haigused, ravi jm.

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Neljapäev Jaan 22, 2009 03:42

Maarja, vaat mis ma leidsin :).
http://www.youtube.com/watch?v=tGm_4BQnt9Q
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Mai7 » Laupäev Apr 04, 2009 17:33

Maarja Kirjutas:

> Otsustasin minna psühholoogi juurde ja ka
> psühhaatri juures olen käinud. Mulle kirjutati
> antidepressandid ja olgugi, et neist räägitakse
> hirmujutte, olen ma neid võtma hakanud.


Milliseid antidepressandid sulle kirjutati?
Mai7
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas kaarnake » Teisipäev Apr 21, 2009 18:26

Mis AD puutub, siis sotsiofoobia on tihti koos mingi muu murega ja seda ravitaksegi kui depressiooni v6i paanikah2iret.
Minu ema on sotsiofoob, raskemat sorti juhtum. Selline, kes elab koduseinte vahel ning hoiab ka lapsi toas kinni. Ta ei oska ega taha abi saada. Jube.
Aga 6nneks on internet! Ma ei pea ennast v22nama, et meeldida inimestele, kes tegelikult on booring! Ma tahan ning saan olla ma ise! Mis siis, et olen kole, paks, vana, misiganes - kellele ei meeldi, 2rgu vaadaku! Muidugi on raskeid olukordi, aga olen 2ra 6ppinud olulise nipi - tuleb julgesti n8. peale lennata, ning vahepeal kasutan ka tarkust "6igus on sellel, kellel on k6vem h22l", see aitab probleemsete isikute juures.
Ning inimesekartus ei olegi enam nii yletamatu mure. Toetame yksteist:)
kaarnake
 
Postitusi: 74
Liitunud: Kolmapäev Mär 25, 2009 14:00

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas kaarnake reo » Laupäev Mai 02, 2009 00:09

J2i ytlemata, et elasin tugevate kaass6ltuvuseprobleemidega sotsiofoobist emaga ning julma & hoolimatu joodik-isaga peres... sest kahjuks kipuvad inimesed sofosid kurjasti 2ra kasutama... hiljem oli mul meeldiv v6imalus oma imelike vanemate mant 2ra minna, linna hobusevargaks 6ppima. L2ks palju aastaid, enne kui normaalseks sain, kodus sisse kasvatet sotsiofoobiat p6desin koos deprekaga pikka aega. Praegu kardan ainult teatud haruldasi olukordi.
Minu ema kartis isegi mu meest mitu aastat. Nyyd harjunud, kui n2gi, et on ohutu inimene. Aga minu lastega hakkama ei saa, kui omapead j22b. Oh, ema, ema! Tiigri oled sa synnitanud, mitte korraliku vaikse lapse!
Minu mehekene on kah sofo. Kuid siiski kena & armas inimene. Mul puudub isegi kiusatus teda terroriseerida ning koorida - kuidas sa teed neid asju heale inimesele! ning isegi vastikud tylid & valusad ytlemised j2tan enda teada, sest tean, mida teine sellises olukorras tunneb.
Sotsiaalfoobia algkursus massidesse! Siis on v2hem julma kaasinimese-n2rimist ehk:/
kaarnake reo
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Ints » Neljapäev Veebr 25, 2010 04:02

Tere!

Ma siis muudan teema üle pika aja jälle aktiivseks, kuna varem ma ei tundnud sellist mõistet või diagnoosi nagu sotsiofoobia, kuid viimase aasta jooksul olen aru saanud, et viga on ikkagi minus, mitte teistes ja nende eelarvamustes.

Ei oskagi öelda, mis ajaperioodist ma alustada võiksin. paljusid asju ma oma lapsepõlvest vb ei mäletagi.

Väga väiksena olin ma ikkagi tüüpiline põngerjas, kes mängis, kargas ja hüppas koos teiste põngerjatega.

Ma arvan, et probleem hakkas tekkima põhikoolis, kui mind hakati rohkem kiusama ja narrima. Ei teagi mille pärast, kas mu hääl oli imelik või siis mu kõnedefekti pärast. Minu viga on olnud ilmselt selles, et ma pole julgenud või tahtnud ennast kaitsta kiusajate eest ja seetõttu on kiusamine aina süvenenud ja sellega mu enesehinnang ka hävinud.


ok ma ei viitsi oma elust kirjutada nii palju, nii et alustan siis praegusest hetkest.
Ma olen 23 aastane kõrgharidusega mees. Viimase aasta olen ma teeninud sõjaväes. Seal olles sain ma aru, et ma olen millegi pärast teistsugune inimene ja paistan ka kohe silma. See ei ole väga hea, kui sa oled sõjaväes silmapaistev, sest siis võib sattuda mõne ülemuse pilkeobjektiks. Mind huvitab see, et miks teised ei ole nii hajameelsed ja miks nendega ei juhtu igasugu asju, mis minuga juhtuvad. Tähendab kogu aeg ma keeran mingi käkki kokku. Lisaks sellele, ma olen aru saanud, et mul on halb loogiline mõtlemine, halb analüüsivõime, aeglane mõtlemiskiirus. Tegelt mul pole üldse halb enesehinnang, mõned asjad mulle enda juures päris meeldivad. Enda meelest, ma ka pole väga loll, vaid mul lihtsalt õnnestub endast pidevalt halba muljet jätta:)

Lisaks sellele mu haigus ja ebanormaalsus takistab mul luua suhteid vastassooesindajatega. Kui ma tahaks kedagi välja kutsuda, siis ma matan selle plaani kohe maha, sest ma mõtlen, et miks keegi peaks tahtma üht ebanormaalset ja pudrulõustaga inimest. Arusaadav ex ju.

Üldiselt on mul jäänud need sõbrad, kellega ma mängisin juba liivakastis, või siis need, kes on lihtsalt mõne mu sõbra sõbrad. Samuti mulle ei meeldi üldse võõraste inimestega suhelda, eriti veel telefoni teel. Ma pean juba oma tuttvatele ja sõpradele tükk aega hoogu võtma, ennem kui söendan helistada.

Oskab keegi öelda mõnda lohutavamat sõna.
Ints
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Reede Veebr 26, 2010 14:50

Tegelt ma ei tahaks siin teemas muudkui heietada, aga noh...

Olin hiljuti inimeste seltskonnas, kelle keskmine vanus ütleme 45, ehk siis pea kahekordne Sinu oma. Ja vaatasin imestusega, kuidas asjad käivad ikka samamoodi nagu põhikoolis, mingil põhjusel muutus üks neist inimestest "peksupoisiks" ehk siis selleks, kelle kallal nokkida ja ennast välja elada. Siis ma mõtlesin, et see on ikka ja alati sedasi, et inimseltskond vajab "negatiivset kangelast".. mingit määratlust "head ja pahad"... ehk siis et elu ongi nagu sõda... mingis mõttes.

Seda on tore lugeda, et Sa ise mainid et Sul pole tegelikult üldse halb enesehinnang :). Kui ma mõtlen inimeste peale, kes minu elus tähtsad on olnud, äärmiselt karismaatiliste inimeste peale, siis reeglina on igaühel mingisugune "omapära". "Omapära", mille kallal annaks vastavas seltskonnas kah norida... tegelikult on igal inimesel mõni selline "teema", ma arvan nii. Selleks et õnnelikult elada, peakski iseendaga eelkõige "rahu tegema" selles "elus nagu sõda". Näiteks kõnedefekt... aga mis on olulisem, kas see, kuidas räägitakse, või see, mida on öelda? Minu meelest neid inimesi, kes oma elu sisustavad teiste "vigade" kallal ennast välja elades, ühendab kaunikesti sarnane omadus, nende enda elu on võrdlemisi tühi... seda tühjust täidabki teiste kritiseerimine...

Sõjaväe keskkond pole ilmselt päris see, kus tundlikum inimene peaks enda isiku kohta väga põhjapanevaid järeldusi tegema. Niipalju kui tuttavad on mulle oma sellest eluperioodist rääkinud.

Sõprus.... noh, aga kui palju sõpru saab inimesel olla? Ma mõtlen tõelisi sõpru, mitte pealiskaudset suhtlemist, lihtsalt häid tuttavaid. Kui paljude jaoks endalgi aega jääks, aega et olla see tõeline sõber...

Vastassoo teema... Sa ise kirjutad, et Sul on omadusi mis Sulle endale päris meeldivad. Miks Sa arvad, et need ei võiks ka kellegile teisele meeldida? Kõiksugu megaägedad superinimesed on ikka rohkem filmi ja arvutimängude teema, päriselu on natsa teistmoodi. Nii sõpruses kui suhetes vastaspoolega on palju olulisemad see, kas inimene on reetlik või ei, kas ta on toetav või ei, kas ollakse üldse "ühel lainel", mitte see, kas ta väga loogiliselt mõtleb või kui kiiresti ta seda teeb. Loogiline, eksju? :) Misasi see loogika üldse on...

Minu elu üks nõmedamaid ja samas koomilisemaid seiku oli võõrkeele tunnis. Sõbrantsiga tegime ettepaneku, kui oli numbrite õppimine, et loeme õige kõigil sõrmed üle. No issa ristike, kuskohast me siis pidime teadma, et ühel inimesel oli üks sõrm puudu!!!!! See inimene võis hingepõhjani solvuda, võis ka mitte, me ju ei tea ja see polnud ÜLDSE nii mõeldud.... ja mis seal salata, pärast ajas see olukord väga naerma, aga me ei naernud ju selle inimese, vaid absurdi üle... See ongi see teema, et iseendaga tuleks ennekõike rahu teha, teised ju ei oska igal sammul teise inimese hinge sisse näha, et misasi talle haiget võiks teha... Läbi absurdi asju vaadates saab vahel ka iseenda üle päris head nalja... pole see "Ise" nii tähtis isik midagi, et tema üle nalja ei tohiks teha. Ja ongi elu jälle rõõmsam.

Rongirattad ragisevad ;).
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas trumm » Reede Veebr 26, 2010 15:53

Ints

see, et su enesehinnang ei ole madal ja et sulle enda juures mõned asjad meeldivad, on ülimalt hea.. ja ülimalt tähtis! :)
ma arvan, et sa oled tore inimene... ja see on kõige tähtsam. ja miskipärast ma ka arvan, et ilmas on piisavalt naisi, kelle jaoks ei ole väline tilulilu kõige tähtsamad.

ma mõtlen, et kui sulle sobib (vähemalt suhte algfaasis) kirjutamine rohkem kui kõnelemine, siis vist on ju võimalik inimestega suhtlemine või suhete loomine erinevate portaalide kaudu? et sel viisil saaks ju kohe kõrvale jätta need, kellega nagunii klappi ei teki.. ja suhelda nendega, kellega tekib. sest kellegagi tekib nagunii! ma küll usun! :)
trumm
 
Postitusi: 5838
Liitunud: Teisipäev Juul 05, 2005 15:58

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas alma » Reede Veebr 26, 2010 23:39

Mõtlesin oma erinevaid tuttavaid pidi, kellel ka näiteks kõnedefekt esineb, ja mõtlesin, et tegelikult on sedaviisi, et selline asi inimese puhul võib hoopis pigem meeldida, kui et häirida. Usud Sa seda või mitte. Et olla hoopiski armas omapära. Täiesti tõsiselt ja mitte soovist lohutada.
alma
 
Postitusi: 3871
Liitunud: Esmaspäev Aug 28, 2006 18:08

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Daniel » Esmaspäev Mär 22, 2010 19:28

Tere kõigile,

Mul on kõigele sellele lisaks selline probleem, kui ülikoolis pean mõne matemaatilise lahenduse teiste ees lahendama siis on mul selline tunne, et kõigi silmad on mul kuklas ja lihtsalt kogu auditoorium passib ja mul on pea täiesti tyhi ja ma ei suuda midagi teha. Kuigi see lahendamine pole raske.
Daniel
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Rosie » Reede Mär 26, 2010 15:15

Tere,
Olen 21-aastane ja alles hiljuti tunnistasin endale, et olen sotsiofoob. Sinna punkti jõudmine oli päris raske. Nüüd tarbin antidepressante, käin psühholoogilisel nõustamisel ja tunnen ennast rahulikumana,,,,kuigi tunnen, et pikk tee on veel käia. Kuna kõik on mõtlemises kinni, siis on lootust, et pidevalt endaga tegeledes ja mõtlemist kontrollides, probleem väheneb üha rohkem, kuni lõpuks suudan endaga kooskõlas elada.
Õnneks on koolitee praegu seljataga-see oli minu elu närvesöövaim periood, eriti 12. klass, siis võttiski asi traagilisema pöörde.
Edasiõppimisplaani pole veel maha matnud, eesmärk on ikkagi kunagi ülikooli astuda, kuid enne katsun harmooniat endas taastada ja enesekindlust tõsta.

Lugesin teie kõigi postitused läbi, väga õpetlikud ja elutargad.:)

Viimasele postitusele vastaks: tean seda tunnet. Endal oli koolis pidevalt hirm, et järsku õpetaja kutsub nüüd tahvli ette. Seda eriti matemaatikas, sest see oli mu nõrk koht. Kuid ka muudes tundides, hoidsin sõrmi ristis, et õpetaja seekord mind ei küsiks. Enamasti sain olukorraga kuidagi hakkama, kuigi ise närveerisin kohutavalt, kuid ui see läbi oli, tundsin nagu oleks koorem õlgadelt langenud....mis oleks pidanud justkui enesekindlust tõstma, et ohh..ma sain hakkama! Kuid see ei olnud nii, peale iga sellist olukorda olin ma enda peale vihane, et ma ei suuda end teiste ees vabalt tunda, muretsen liialt ja pea jookseb momentaalselt tühjaks, kui pean midagi ütlema, ülesannet lahendama.
Nii olen elanud läbi põhikooli ja keskkooli....
kusjuures põhikooli viimane aasta ja keskkooli 2 viimast aastat olid kõige hullemad.
Oskan sulle, Daniel, soovitada niipalju, et sa oled õigel teel,et saad aru tunnistad, mis sinuga toimub. Mina pidasin seda kõigest üleliigseks häbelikkuseks. Arvan, et olukorraga tegelema hakates ja sellele vastu seistes, suudad sa oma ärevust taltsutada. Hea, et asi lõpuks selleni on jõudnud. Nüüd algab tee paremuse /paranemise poole...

Me kõik suudame!:)

Lõpetuseks üks isiklik pöördumine: sooviks väga selle teema algatajaga -sofoga- suhelda, tema lugu kuulata ja teemat arutada. Kas sa oleksid nõus minuga oma msn-i jagama? Oleksin väga tänulik,kui saaksin enamvähem omaealisega sellel teemal pikemalt rääkida. Oleksime teineteisele toeks.
Jään vastust ootama...
Rosie
 


Mine Tervis ja ilu

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline