Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

Tervise ja moe nõuanded, haigused, ravi jm.

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Madu » Teisipäev Sept 29, 2015 21:53

Aastad on möödunud. Kuidas teil on läinud? Olete abi saanud? Minul on mitmel lähedasel sotsiaalärevus, aga nad ei lase end aidata- püüavad reaalsest elust eralduda, ei usu teraapiatesse, heidavad mulle ette, et ma ei mõista, ei saagi mõista, sest mulle olevat kõik nii lihtne ja neil on seda raskem, et kogevad minu hakkamasaamise kõrval end eriti nigelate ja viletsatena. Ma ei oska nendega enam kuidagi olla ega lävida. Ei julge enam rääkidagi, kui kuskil on hästi läinud, sest see tuletab neile meelde, et neil on halvasti. Nutt tuleb peale. Nad on mulle olulised inimesed. Panin psühholoogile aja, et nõu saada. Nii kurb on nende pärast. Näen, kuidas nende töö ja õpingud sotsiaalärevuse tõttu kannatavad - on reaalne oht, et jäävad ilma tööst, langevad välja koolist. See aga omakorda süvendab madalat või olematut enesehinnangut veelgi.
Sotsiaalärevus ei ole ainult äreviku enda probleem- see on ak pereliikmete, lähedaste ja sõprade probleem. Vaikselt kõrvalt vaadata kuidas teine sohu vajub ja olla aitamiseks abitu - õudne tunne.
Madu
 

Re: Sotsiaalfoobia ehk ka sotsiofoobia või sotsiaalärevus

PostitusPostitas Sebra » Pühapäev Okt 04, 2015 18:21

Tere,

Tore on sellist arutelu eest leida. Oma igapäevatöös puutun samuti vaimse tervise probleemidiga inimestega kokku, kel igaühel oma iseärasus. Kõige lihtsam on iseendana läheneda, pluss sorts huumorit, millega sealsamas pigem iseenda üle nalja heidan. Ja nii olen saanud ka ebameeldivad asjad aetud. Selles mõttes - näen, et mõni tegevus on inimesele sedavõrd vastukarva, kus pingeline siseheitlus ähvardab sõrgade sirguajamisega lõppeda. Selle asemel, et kaasa tunda ja mõista ;-) , ajan asja pisukese vangerdusega ikka selles suunas, mis eesmärgil sai asi algatatud. Ja õnnestubki. Mõnikord halvemini, teinekord paremini. Ega perfektne tulemus ole tähtis, vaid see, et liigume kuhugi suunas. Mitte ei vaju...

Nii et, Madu, ära lasku sellesse salakavalasse meeleheite-võrku, kus näed täna oma lähedasi siputamas - lõppeks ähvardab see sindki endasse mässida. Tugev enesekeskus on nr 1 vaenlane, mis inimest abi saamast (ja vastu võtmast) eemale hoiab. Madu, ära häbene oma saavutusi. Jagades igapäevaselt oma tegemisi ja seda miiliste hirmudega oled kokku puutunud ja kuidas käitunud, et jõuda saavutuseni, on see, mis hakkab tasapisi hädasolija sisemist energiat kasvatama. Inimene on ajudega olend - uued uudised talletuvad tasapisi mällu, mõte hakkab liikuma.... Ja selle jõuvaru kasvades heidetakse endalt lõppeks meeleheite pundar. Seega pole Sul kõige vähematki põhjust häbeneda. Sinu edasiliikumine on praegu Sinu abivajavate lähedaste jaoks otsene abikäsi. Kuigi nemad seda veel ei näe ja Sinu uskki on muutunud imepisikeseks. Nii et, anna minna täie rauaga edasi ja ära kohku, kui kuuled kellegi tagasilöökidest. See on tema isiklik võitlus, kus tema peab ise oma hirmudega silmitsi seisma. Sinu jagatud kogemused on talle otsustavatel hetkedel abiks..
Sebra
 


Mine Tervis ja ilu

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist