Postitas milli » Neljapäev Jaan 18, 2007 22:18
Jagaks ka omi muljeid. Kasutasime juhust läbi PRIA saada toetust põllumaade metsastamiseks.Kuna see idee tuli umbes 2 nädalat enne avalduste tähtaja kukkumist, tuli otsused langetada kiiresti. Leidsin palju kuulutusi, kus sooviti osta okaspuu istikuid ja foorumitest sain teada, et neid saab sisuliselt vaid ette tellimisega. otsustasin siis et metsastan oma 1 ha põllu kaskedega. Valem oli 2000 istikut 1 ha-le. Kuna lepingus oli sätestatud, et pean ostma vaid sertifitseeritud istikud, siis olin peaaegu olukorra ees, et ma ei saa ka kaski. Õnneks leidus ikkagi üks kasvataja, kellel selline väike kogus oli üle. Seega olin läbi suurte ponnistuste leidnud ka istikud (paljasjuursed). Kuna olen ikka linna inimene ja ei oska kõiki maatöid õiges mahus hinnata, tahan järgneva jutuga aidat just neid.
Mõtlesin samuti, mis see 2000 istutamine siis ikka ära ei ole, väiksed talgud pere ringis ja tehtud. Ette rutates võin öelda, et teise päeva lõunast ei tohtinud keegi kõva häälega öelda sõna "kask" ja õde lubas terve ülejäänud elu kütta vaid briketiga.
Põld oli selline, mida polnud haritud ilmselt 5 või enam aastat. Kutsusin siis traktoriga inimese appi, et see nagu ka eelpool soovitatult, tõmbaks vaod sisse. Tänaseks tundub, et ega see ka õige tegevus ei olnud. Samas proovisime labidat sellesse läbikasvanud maasse lüüa ja ega see kah ei õnnestunud. Probleemiks kujunes aga see, et see vagu tuli ju ka tagasi kinni ajada. Ja kuna istutajad olid põhiliselt naised, siis see suure kamara teistpidi keeramine oli jõukohane vaid korraga 2 mehele. Töö jagasime nii, et üks mõõtis vahemaad ja jaotas istikud. Teised tulid siis järgi ja üritasid need juured kuidagi mullaga katta ja kinni tampida. Harimata maal on ka see uskumatult raske. Vao kinniajamisel tuli jälgida, et langev kamar ei mataks istiku. See töö, mis oli planeeritud ühele nädalavahetusele, kestis kokku ligi 3 nädalavahetust ja lõpuks tegin seda sisuliselt üksi, sest see oli minu plaan ja ma ei tahtnud teisi enam piinata. Mäletan veel seda, et teise päeva õhtul me sõna otseses mõttes roomasime koju, selg ja jalad olid täiesti läbi. Kui ma mõtlen sellele, et kirjutaja soovis oma sünnipäeva ära rikkuda nii endal kui külalistel, siis mõelgu see lugu minu näite põhjal korralikult läbi. Ja nüüd mis siis sellest kõigest sai. Kuna pole mõeldav käia kastmas kuskil põllule istutatud istikuid, siis jäid nad ikkagi looduse valiku jaoks. Esimesed korralikud vihmad tulid siuliselt juulis. Juunis neid harimas käies, tundus, et hävimud on 10-15%, kuid augustis oli selge, et 2\3 istikutest on hävinud ning kui ma siit loen veel millist mulda ja tinigmusi kask vajab, siis ma üldse ei imesta. Mees ütles samuti, et miks kask ise ei ole sellel põllul kasvama hakanud, looduses peetakse teda ju peaaegu umbrohuks.
Vabandan selle pika kirja pärast, lihtsalt tundisn, et see on minu teema millega tahaksin abistada omasuguseid metskasvatajaid.